Viimase saja aasta jooksul on käekotist kujunenud üks püsivaim moe aksessuaar. Käekott võib olla väga praktiline igapäevane kaaslane, aga ka erakordselt luksuslik ja kallis staatusesümbol, ehtelikult pilkupüüdev disainielement ning ka tugeva sotsiaalse sõnumi kandja. Naiste käekott pole kunagi üksnes igapäevaselt kasutatav moodne tarbeese, vaid tihti keeruline ning erinevaid funktsioone täitev ja kohati ka ebapraktiline kunstiline vorm. Kott kõneleb palju oma kandja moetundlikkusest, elustiilist ja staatusest ühiskonnas, aga ka meelelaadist, identiteedist ja maailmavaatest.

Ühiskonna muutudes muutuvad ka käekotid. Moele avaldavad tohutut mõju kunst, popkultuur, muusika ja kuulsad persoonid. Uued kotimoed tulevad ja lähevad, mõnest kotist kujuneb hinnaline luksusese, mida väga paljud endale ihaldavad. Ikooniliseks klassikaks kujunenud mudelite sünni taga on andekad disainerid ja tugevad moemajad, sageli on kottide kuulsusele kaasa aidanud ka nende tuntud kandjad. Käekottidest on kujunenud tihti rõivastest tuntumadki ja ajale vastupidavamad moemajade fookustooted. Eri ajastute originaalkotid on ka ihaldatud ja vägagi hinnalised kollektsioneerimise objektid.

Tänapäevane käekott kujunes välja 20. sajandil ning seda on mõjutanud nii kunst, moesuundumused ja uued materjalid, aga ka sotsiaalsed muutused, näiteks naiste iseseisvumine ja suurenenud tööhõive. 1920. aastatel sai käekotist iga naise moekas kaaslane.

Itaalia erakogude põhjal valminud elegantsel näitusel „Alati moes. Käekottide 100 aastat“ vaadeldakse kümnendite kaupa käekottide trendeloovaid arenguid viimasel sajal aastal ning uuritakse seeläbi ka naise rolli muutumist ühiskonnas.

Näitusel eksponeeritud kotid ja kostüümid pärinevad erinevatest Itaalia erakogudest.
Näitusega koos ilmub eesti- ja ingliskeelne rikkalikult illustreeritud kataloog.

Rahvusvahelisest käekotinäitusest ajendatuna on muuseumi teisel korrusel asuvasse Adamson-Ericu püsiekspositsiooni kujundatud spetsiaalne väljapanek kunstniku disainitud käekottidest. Eesti kunstiloo ühe kõige mitmekülgsema looja Adamson-Ericu kavandatud kotid on kõik ainueksemplarid. Väljas on ka abikaasale tekstiilikunstnik Mari Adamsonile, poetess Debora Vaarandile ja klaverikunstnik Lilian Semperile loodud kotid.

Kuraator: Günther Fulterer (Itaalia)
Koordinaator: Kersti Koll
Näituse kujundus: Mari Kurismaa
Graafiline disain: Tuuli Aule

Täname: Tallinna Kaubamaja, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Tunnusvisuaal: Sinine helmestega kott. 1920. aastad, Prantsusmaa; Pidulik kott. Roberta di Camerino. 1950. aastad, Itaalia; 3D découpage karp-kott. Anton Pieck. 1950. aastad, Saksamaa; Klassikaline pidulik kott „Punased huuled“. Lulu Guinness. 1994, Itaalia; Roosa käekott. Roberta di Camerino. 1970. aastad, Itaalia. Kõik kotid: erakogud, Itaalia. Fotod: Günther Fulterer

Galerii

1 / 10

1 / 10