Otsi...

Kunstnik Adamson-Eric

Adamson-Eric (Erich Carl Hugo Adamson; 1902–1968) oli silmapaistev kultuuritegelane ja loominguline isiksus eesti kunstis.

Eelkõige pühendus ta maalimisele, aga tegeles ka peaaegu kõigi tarbekunstiharudega. Adamson-Ericu isikupärast maali- ja tarbekunstiloomingut iseloomustab elegants, peen värvivalik ja kohati vaimukus. Maalijana kujunes ta välja Pariisi vabaakadeemiates, ent samas oli ta sügavalt seotud koduse põhjamaise keskkonnaga ja eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga. Adamson-Ericu loodud tarbekunstiesemed olid unikaalsed, art deco sugemetega, ent samal ajal funktsionaalsed kunstiteosed. Tema loomingus peegeldub eesti kujutava ja tarbekunsti areng enam kui nelja aastakümne vältel.

Ülle Kruus tutvustab Adamson-Ericu „Autoportreed silmusega”

Biograafia

1902–1923

Erich Karl Hugo Adamson, kunstnikunimega Adamson-Eric sündis 18. augustil (uue kalendri järgi) Tartus riidekaupmees Jaan Adamsonil ja tema naisel Annal neljanda lapsena. Alghariduse sai ta kodus ja Kooritse algkoolis.

 

1910–1918

Õppis Tartus Aleksander I gümnaasiumis.

 

1919–1920

Õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis, kuid ei lõpetanud.

 

1920–1923

Oli Tartu ülikooli õigusteaduskonnas vabakuulaja.

 

1921–1923

Oli kunstikooli Pallas õpilaste nimestikus, kuid õppetöös osales vaid mõne nädala.

 

1923–1924

Õppis Berliinis Charlottenburgi kunsttööstuskoolis, juhendajaks professor Harold Bengen.

 

1924–1927

Kunstiõpingud Pariisi vabaakadeemiates:

F. Colarossi vabaakadeemia (õppejõududeks Bernhard Naudin, Charles Guérin);

P. Ransoni vabaakadeemia (õpetajad Roger Bissière);

Montparnasse’i vabaakadeemia (õpetajateks Andrè Lhote ja Moïse Kisling);

Vassili Šuhhajevi eraakadeemia.

 

1925

Esmaesinemine maalidega Tallinnas II Eesti kunsti ülevaatenäitusel (15.09–15.10).

Esines Berliinis Novembergruppe žüriivabal näitusel kahe maaliga.

Enesetäiendusreis Itaaliasse, kus liikus Genovast Napolisse ja viibis ka Capril.

 

1926

Esines koos Nikolai Triigiga Jaan Koorti kutsel Eesti Kunstnike Liidu näitusel Tallinnas.

Reisis sügisel Soomes.

 

1927

Hakkas kasutama kunstnikunime Adamson-Eric.

Astus Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu (EKKKÜ) liikmeks. Kuulus sinna aastani 1936.

 

1927–1937

Eksponeeris teoseid Pariisis suurtel näitustel Sügissalongis (Salon d’Automne), Sõltumatute salongis (Salon des Indépendants) ning Tuileries’ salongis (Salon des Tuileries).

 

1928

Esines mais Oslos Blomqvisti galeriis „Pariisi eesti kunstnikkude grupi” nime all koos Kristjan Tederi ja Eduard Wiiraltiga.

Esines Tallinnas Vene tn 22 koos Kristjan Tederi ja Eduard Wiiraltiga (29.06–12.07).

Sama näitus toimus ka Pärnus, kus liitus Anton Starkopf.

 

1929

Eesti kunsti näitus Helsingis (09.02–03.03). Näituselt osteti „Siuts Barbaruse portree” (1928) Ateneumi kunstimuuseumi kogusse.

Huvireis Nõukogude Liitu, kus tutvus Leningradi ja Moskva kunstikogudega.

Eesti kunsti näitus Lübeckis (02.04–23.04).

Eesti kunsti näitus Pariisis (04.05–18.05). Adamson-Eric oli seal ka üks näituse korraldajaid. Näituselt osteti Luxembourgi muuseumisse tema „Isa portree” (1928), mis kuulub praegu Pariisi Georges Pompidou Keskuse kogudesse.

Eesti kunsti näitus Kielis (15.08–20.09).

Eesti kunsti näitus Köningsbergis (06.10–3.11).

Reisis Euroopas. Poolas peatus Varssavis ja Krakovis, Austrias oli Viinis ning lõpuks Šveitsis Zürichis. Seejärel siirdus tagasi Pariisi.

Rühma kunstnike iseseisev kunstinäitus Tallinnas Eesti Kunstimuuseumis (24.11.1929–07.01.1930). Esines seal 17 teosega, lisaks maalidele oli väljas ka tema kavandatud tekstiilesemeid, mis olid valminud Tallinna Naiskutsekoolis.

Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina oli pool aastat Pariisis.

 

1930

Adamson-Ericu ja Kristian Tederi kunstinäitus Tartus Pallase ruumides (09.03–23.03). Näituse nimestikus on 39 Adamson-Ericu õlimaali.

Eesti kunsti näitus Berliinis (04.01–19.01).

Eesti kunsti näitus Kölnis (15.03–30.03).

Eesti kunsti näitus Kopenhaagenis (10.05–25.05).

Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina oli pool aastat Pariisis.

 

1931

Sõitis Püreneedesse. Peatus Baskimaal St. Jean Pied du Port’i asulas.

Sügisel jätkas oma reisi Hispaanias ja peatus pikemalt talvel Mallorcal.

 

1932

Pikem ringreis kevadel Hispaanias, mille käigus külastas mitmeid kunstikeskusi ja muuseume.

Tulnud tagasi Eestisse, elas kunstnik põhiliselt Tallinnas.

 

1932–1935

Oli Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuses EKKKÜ esindaja, sihtkapitali esinduskogu juhatuse liige ja abiesimees.

 

1933

Hilissügisel sõitis läbi Kesk-Euroopa Kreekasse, kus viibis 1934. aasta mai lõpuni. Reisil valmis mahukas maalisari ja hulgaliselt joonistusi.

 

1934

Naasis varasuvel Kreekast Eestisse ning maalis Lõuna-Eestis oma emale kuuluvas Komsi talus.

Osales Tallinna Kunstihoone avamisnäitusel (15.09–08.10).

Sai vastvalminud Tallinna Kunstihoonesse ateljee, kus korraldas isikunäituse, nn ateljeemanifestatsiooni oma Kreekas valminud töödest.

 

1934–1935

Oli EKKKÜ abiesimees ja Kujutavate Kunstnike Klubi abiesimees.

Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse põhimääruses tehti muudatus, mille kohaselt ei valinud seda organit enam kunstiorganisatsioonid.

 

1935

Osales Eesti kunsti näitusel Moskvas ning oli ka selle näituse komissar. Näituselt osteti tema „Isa portree” II (1930–1932) Moskva Uue Lääne Kunsti Muuseumi kogusse. Aastal 1971 anti see üle Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni (EKM M 4448).

Reisis NSVL lõunaosas ja maalis Suhhumis.

 

1935–1940

Rakenduskunstiühingu (RaKü) liige.

 

1936

2. jaanuaril registreeriti Tallinnas Adamson-Ericu ja Mari Adamsoni abielu.

Isikunäitus Helsingis Strindbergi Galeriis (24.10–04.11). Näituse nimestikus on 42 teost. Ilmus kataloog, mille eessõnade autorid olid Helsingi ülikooli dotsent Ludvig Wennervirta ja Tartu ülikooli professor Sten Karling.

Soome valitsuse poolt osteti maal „Talvine Tallinn” 1935.

 

1937

Pariisi maailmanäituse Balti paviljoni Eesti näitus. (Maailmanäitus avati 26. mail, Balti paviljon alles 17. juunil). Adamson-Eric sai kaks audiplomit (Diplôme d´ honneur) vaipade, portselani ja keraamika eest. Osales ka Balti paviljonis Eesti näituse kujundamisel.

 

1938

Isikunäitus Tallinna Kunstihoones (12.02–20.02). Eksponeeris 148 teost, ilmus kataloog professor Sten Karlingi eessõnaga.

Berliini rahvusvahelisel tarbekunstinäitusel pälvis aumedali nahkehistööde eest.

Puhkuse- ja tööreis Soome.

Kutseõiguse seadus nõudis kunstnike registreerimist diplomi alusel. Registreerimata jäid Adamson-Eric, Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Karl Pärsimägi, Eduard Wiiralt ja mitmed teised tuntud kunstnikud.

 

1939

Isikunäitus Stockholmis Kunstnike Majas (Konstnärshuset, 06.05–18.05). Eksponeeritud oli 64 teost: maalid, tekstiil, portselan, nahkehistöö.

Ilmus kataloog professor Sten Karlingi eessõnaga. Rahvusmuuseumi osteti maal „Seisev akt” (1937), nahkköide „Kalevipoeg” (1938) ja dekoratiivtaldrik (1938).

Eesti kunsti näitus Roomas (18.02–28.02).

Eesti kunsti näitus Budapestis (24.03–10.04).

Eesti kunsti näitus Antverpenis (20.05–07.06). Näituselt osteti Adamson-Ericu maal „Eesti tüdruk”.

Osales nn kuue kunstniku näitusel Tallinna Kunstihoones (08.09–18.09), kus esinesid Adamson-Eric, Aleksander Bergman (Vardi), Jaan Grünberg, Kaarel Liimand, Karl Pärsimägi, Kristjan Teder.

 

1940

Osales sama kunstnike grupi näitusel ka Tartus Pallase ruumides (21.01–05.02).

Nn juunipööre. Eestis tuli võimule valitsus, kuhu kuulusid peaminister J. Vares-Barbarus, haridusminister J. Semper jt. Juuli algul valiti ENSV kujutavate kunstnike organiseeriv toimkond nii Lõuna-Eesti kui Tallinna esindajatest. Tallinnas kuulusid sinna Adamson-Eric (sekretär), Johannes Greenberg, Voldemar Mellik, Richard Sagrits ja Ferdi Sannamees, Tartus Aleksander Bergman-Vardi, Ernst Jõesaar, Arkadio Laigo, Juhan Nõmmik ja Kaarel Liimand.

 

1941

Evakueeriti Nõukogude Liidu tagalasse.

 

1940–1943

1940–1942 oli Eesti NSV Kunstnike Liidu organiseerimiskomitee sekretär ja aastatel

1942–1943 esimees.

 

1942

Eesti Riiklike Kunstiansamblite peakunstnik Kuibõševis ja hiljem Jaroslavlis.

 

1943

Pälvis Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse. Osales Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva näituse organiseerimisel Moskvas koos ajaloolase Hans Kruusi ja mitmete teistega.

 

1943–1944

ENSV Kunstnike Liidu juhatuse esimees.

 

1944–1948

Osales aktiivselt Tarbekunsti Keskuse rajamisel, mis pani aluse Kunstifondi kombinaadile ARS.

 

1945–1949 sügis

Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor.

 

1946

Sai professori tiitli.

 

1947

Nõukogude Eesti preemia laureaat.

 

1949

25. ja 26. aprillil toimus nn kunstnike nõupidamine.

Adamson-Ericu pikale enesekriitikat sisaldavale ning oma loomingulist tegevust analüüsivale ettekandele järgnes rohkelt kommunistliku partei liikmete sõnavõtte (Kaarel Ird, Priidu Aavik, Lilli Promet jt). Koosoleku resolutsiooniga mõisteti Adamson-Ericu tegevus hukka ja teda süüdistati formalismis.

 

12.09.1949 määrati Eesti NSV Kunstide Valitsuse käskkirjaga nr 236 komisjon Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi juhtimise ja asjaajamise üleandmiseks professor E. Adamsonilt dotsent F. Lehele.

Komisjoni liikmed olid E. Kuusik, I. Leesment, V. Haas, P. Luhtein, B. Lukats,

E. Vaino, A. Margevitš, J. Liigman.

Üleandmise lõpptähtajaks oli määratud 20.09.1949.

 

1950

EK(b)P VIII pleenum, Adamson-Eric kustutati ENSV Kunstnike Liidu ja partei nimestikust.

 

1951–1953

Töötas jalatsikombinaadis Kommunaar lihttöölisena.

 

1953. aastast kuni elu lõpuni 1968. aastal

Professor ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis, alguses kompositsiooni alal, hiljem nahkehistöö kateedris.

 

1955

Raskekujuline infarkt, sellele järgnenud insult tõi kaasa keha parema poole halvatuse.

 

1955–1958

Pideva treenimise ja suure tahtejõuga õnnestus Adamson-Ericul uuesti maalima asuda, õppides töötama vasaku käega. Suved veedeti enamasti Lohusalus, kus oli soodus keskkond taastusraviks ja loominguliseks tööks.

 

1962

Isikunäitus Tallinna Kunstihoones (augustis) ja Moskvas (septembris).

Eksponeeritud oli üle 900 teose, ilmus kataloog (eessõna Leo Soonpää, koostaja Vilma Reinholm).

 

1967

Isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis (november-detsember), eksponeeriti üle 500 teose. Ilmus kataloog (eessõna Maire Toom).

 

1968

Mahukas isikunäitus Kaunases.

Adamson-Eric suri Tallinnas 2. detsembril infarkti tagajärjel, ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.