Põhjala lummuses. Eesti kunstnikud Põhjamaades 11.04.2014 – 17.08.2014

Põhjamaad Norra, Rootsi ja Soome ning Ahvenamaa on eri aegadel ja põhjustel eesti kunstnikke paelunud ja loomingulisi impulsse pakkunud. Näitusel „Põhjala lummuses” vaadeldakse eesti kunstnike loomekontakte Põhjamaadega ja nende tähendust Eesti 19. ja 20. sajandi kunsti- ja kultuuriloos. Näitusega jätkub Adamson-Ericu muuseumi üks töösuundadest − Eesti ja Põhjamaade kunstisidemete uurimine.

Üldisema Põhjamaade vastu tekkinud huvi tõusulaines köitis 19. sajandil mitmeid Eestist pärit baltisaksa kunstnikke Skandinaavia, eelkõige Norra suurejooneline loodus. Samast perioodist leidub ka mitmeid Soome-ainelisi teoseid. Ühe tähendusrikkama näitena võib nende hulgast esile tõsta 1818. aastal Aleksander I ülesandel Karl Ferdinand von Kügelgeni loodud kümned vaated Soome eri paikadest, mille järgi tehtud litograafiad ilmusid 1823−1824 Peterburis kolmeosalise vihikuna „Vues pittoresques de la Finlande” [Maalilised Soome vaated]. Nendel töödel on erakordselt oluline koht ka Soome kunstiajaloos.

20. sajandi alguskümnenditel, eesti rahvusliku kunsti- ja kultuurielu intensiivsel rajamise ja moderniseerimise perioodil, muutus eesti noorte kunstnike ja haritlaste jaoks vahetu kontakt Lääne-Euroopa kultuurikeskustega üha olulisemaks. Eelkõige oli sihiks Pariis, kuid teel sinna peatuti sageli esmalt Soomes. Sajandi alguses kujunes Helsingist eestlaste oluline koondumise paik, kus õpiti ja töötati ning kuhu 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste järel ka pagulusse sõideti.

Sügavam huvi Põhjamaade vastu ja vaimustunud hoiak sealse hingematvalt kauni looduse suhtes iseloomustab tervet põlvkonda eesti kunstnikke sellisel määral, et võib lausa rääkida põhjamaisuse perioodist Eesti kunstiloos 20. sajandi esimestel kümnenditel. Sellest ajajärgust tõusevad võluvate peatükkidena esile kaks olulist fenomeni Eesti kunsti- ja kultuuriloos: eesti kunstnike ja kirjanike reisid Ahvenamaale aastatel 1906–1913 ning eesti kunstnike sõitmine suviti Pariisist Norrasse aastatel 1907–1910. Ahvenamaal viibisid 1906. aasta suvel oma loometee alguses olevad Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Aleksander Tassa, viimane veetis seal veel ka teise suve – 1913. aastal koos kirjanik Friedebert Tuglase ja skulptor Anton Starkopfiga. Innustatuna kunstnike Ahvenamaa-vaimustusest elas ja töötas Friedebert Tuglas seal koguni neljal suvel. Ta on oma teostes nii enda kui ka noorte eesti kunstnike Ahvenamaal viibimise lausa kultuurilooliseks legendiks kirjutanud ning Ahvenamaad poeetiliselt Õnnesaareks nimetanud. Kahtlemata oli Ahvenamaa Õnnesaar ka revolutsioonimöllust räsitud Peterburist tulnud ja mässumeelsuse tõttu Stieglitzi kunsttööstuskoolist välja heidetud noortele eesti kunstnikele, kes said seal veeta idüllilise ning looduse vormi ja värvikõladesse süüviva loominguliselt inspireeriva suve enne Pariisi edasi liikumist.

Aleksander Tassa, kelle loometeel Ahvenamaa-elamus kunstnikest kõige suuremat rolli mängis, kirjutas 1912. aastal: „/…/ Imelikud meeleolud on Põhjamaal /…/, et sinna saades sealt välja ei pääse.” Tõepoolest, juba 1907. aastast alates kujunes Pariisis õppivate kunstnike suviste loomereiside sihiks Norra. Neid võlus sealne kunst – eelkõige Edvard Munchi ekspressiivsus ja tema isiksuse suuruse oreool, samuti Gerhard Munthe rahvusromantism. Vaieldamatult köitis tähelepanu Norra kunstielu markantseim esindaja Christian Krohg, kellega eesti kunstnikel oli ka isiklikke kokkupuuteid. Noori eesti loomeinimesi paelus ka norra kirjandus ja muusika ning romantiline kujutlus Norra ajaloost, kuid kõige enam siiski sealne kargelt omanäoline loodus. Eesti kunstnike Norra-ihalus liitus tol ajal Euroopa kultuuriringkondades üldlevinud vaimustusega. Kirjanike Knut Hamsuni ja Henrik Ibseni, helilooja Edvard Griegi ning kunstnike Erik Werenskioldi, Gerhard Munthe, Edvard Munchi ja mitmete teiste säravate isiksuste looming oli kindlustanud Norrale tähelepanuväärse koha Euroopa kultuuriteadvuses. Ka toonases Eesti ajakirjanduses on näha huvi kasvu Norra vastu, mida süvendas seegi, et äsja iseseisvunud Põhjala riik oli saavutanud üldise tuntuse läbi oma kõrgkultuuri. Eeskuju väärivaks peeti nii Norra kui Soome teadlikku identiteedimääratlust kunsti ja kultuuri kaudu.

1907. aasta suvel jõudsid esimestena Norrasse Jaan Koort ja Nikolai Triik. Eelkõige skulptorina tuntud Koorti varaseimad maalid pärinevadki Norras talusulasena veedetud ajast. Pariisi tagasi jõudes valmis 1908. aastal teda tugevalt vaimustanud norra kirjaniku Henrik Ibseni portreeskulptuur. Norras viibimise positiivset kogemust mainib ta veel mõned aastad hiljemgi kirjas Karl Eduard Söödile: „Minul on plaan siit ära kolida Norrasse – sest Norra on kõige enam minu hinge järele /…/”. See idee jäi Koortil siiski ellu viimata. Nikolai Triik, kelle hilisematki loomingut põhjamaine rahvusromantismi tunnetus kõige enam on puudutanud, töötas Norras ka järgmisel, 1908. aasta suvel. Paraku on ta Norras loodud maalidest säilinud vaid „Dekoratiivne Norra maastik”. See eesti kunstiloo üks märgilisi teoseid on oma monumentaalses stilisatsioonis otsekui ood põhjamaise looduse jõulisele suursugususele. Triigiga koos saabus 1908. aastal Roman Nyman, kes oli Stieglitzi kunsttööstuskooli traditsioonilise Pariisi või Itaalia stipendiumi Norra vastu vahetanud. Stipendium võimaldas tal lüürilis-romantilisi ja etnograafilisi joonistusi tehes teistest eesti kunstnikest palju ulatuslikumalt Norras ringi sõita. Kogudes materjali „Peer Gynti” lavakujunduse jaoks käis ta Lillehammeris, Lomis ja looduskaunis Gudbrandsdalenis. 1908. aastal jõudsid Norrasse ka Aleksander Tassa ja Konrad Mägi. Ammendamatut maalimisainest pakkuva võimsa looduselamusega Norras sünteesisid noored eesti kunstnikud Pariisis nähtut ja õpitut. Vastavalt andelaadile loodi seal oma esimesed kaalukamad teosed. Tassa Norras loodud töödest on säilinud mõned maastikureljeefi markeeringuga pastoossed etüüdid. Norra kogemuse rafineeritud tõlgendusi näeme aga ta illustratsioonides ja vinjetikavandites Noor-Eesti III albumile aastal 1909. Kui sõbrad sügisel Pariisi tagasi pöördusid, jäi Konrad Mägi olude sunnil 1910. aasta lõpuni Norrasse. Need kitsikuse ja äraelamise muredega pikitud ning kohati üksildased aastad olid talle tõsiseks eneseotsingute ajaks. Pariisis kogetut läbi töötades, oma loomelaadi ja stiili otsides, kujunesid Norra aastad Mäele esimeseks kaalukaks ja väga intensiivseks loomeperioodiks. Võib öelda, et Eesti kunstiloos üks silmapaistvaim kolorist kujunes maalijaks just Norras. Intensiivset töötamist kroonis edu – 1910. aastal esines ta Kristianias (Oslos) toona ühes olulisimas – Blomqvisti galeriis. Samal aastal Norrast kodumaale III eesti kunstinäitusele saadetud töödega sai ta tuntuks ka eesti publikule.

1920.−1930. aastatel toimus Eesti kui iseseisva riigi kunstisuhtlus Põhjamaadega. Vahetati näitusi ning kunstnikud tegid õppe- ja loomereise nii Soome, Rootsi kui Norrasse, mida on jäänud meenutama mitmed meeleolukaid hetki tabavad teosed. Ka Adamson-Ericu loometeel on Põhjamaadel oluline koht: 1928. aastal esines ta koos Kristjan Tederi ja Eduard Wiiraltiga Oslos Blomqvisti galeriis Pariisi Eesti Kunstnikkude Grupi nime all. 1930. aastate teisel poolel oli Adamson-Ericul kavandatud oma aja kohta erakordselt suurejooneline isikunäituste sari Skandinaavias: 1936. aastal isikunäitus Helsingis, Strindbergi galeriis; 1939. aastal Stockholmis Konstnärshusetis. Osalised ettevalmistused olid tehtud ka näituseks Oslos, mis oleks pidanud toimuma 1940. aastal, kuid jäi sõja puhkemise tõttu teostumata. Need näitused olid märgilise tähendusega ka seetõttu, et Adamson-Eric ja Eduard Wiiralt olidki ainsad, kes jõudsid sõdadevahelisel perioodil oma täismahuliste isikunäitusteni välisriikides. Mitmel suvel meelitas Põhjala loodus Adamson-Ericut ka Soome maalima. Käesoleval näitusel on eksponeeritud ülevaade tema Eestis olevatest Soome-ainelistest töödest.

1944. aasta tõi kaasa arvukaima eesti kunstnike siirdumise Skandinaaviasse, eelkõige Rootsi, kuhu Teise maailmasõja lõppedes tuhanded eestlased Nõukogude okupatsiooni eest põgenesid. Nende seas oli ka palju tunnustatud kunstnikke, kel tuli kohaneda uue asukohamaa ja kultuurikontekstiga. Rootsi jäid Karin Luts, Herman Talvik, Eerik Haamer, Jaan Grünberg, Juhan Nõmmik, Eduard Ole ja väga paljud teised. Huvitava tahuna nende loomingus ja uue keskkonnaga kohanemise protsessis on suhestumine sealse looduskeskkonnaga – kuivõrd see sobitus kunstnike väljakujunenud väljenduslaadiga ning kuivõrd see ajas teisenes.

Ka samal perioodil Eestis, nn raudse eesriide taga töötanud kunstnike loomingus leidub unistuslikke pilguheite Põhjala suunas ja Skandinaavia monumentaalse looduselamuse otsinguid Karjalas, mis on käesoleval näitusel markeeritud üksikute sümboolsete töödega.

Näituse kuraator ja saateteksti autor: Kersti Koll
Näituse kujundaja: Tiit Jürna
Graafiline kujundaja: Külli Kaats
Publiku- ja haridusprogrammide kuraator: Liis Kibuspuu
Näituse töörühm: Renita Raudsepp, Ester Kangur, Uve Untera, Aleksander Josing

Täname: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kesklinna Valitsus, Tartu Kunstimuuseum, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tartu Ülikooli Raamatukogu kunstikogu, Viljandi Muuseum