Pesupäev
Väljapanek „Pesupäev“ vaatleb esmalt ehk isegi üllatavana näiva fookusega kümnete tuntud kunstnike peegeldusi enda ja oma lähedaste toimingutest selles argielu valdkonnas.
Adamson-Ericu muuseumi näitusepoliitika kontseptsioonis on läbi aastakümnete mänginud tähtsat rolli muuseumile nime andnud meistri ja tema põlvkonnakaaslaste loomingu süvitsi minev tutvustamine. Teemanäituse „Pesupäev“ raames esitletakse Eesti riiklike muuseumikogude kauneid pärleid alates 19. sajandi lõpust kuni 1970. aastateni. Adamson-Ericu kõrval on töid sellistelt legendaarsetelt kunstnikelt nagu August Jannsen, Andrus Johani, Lydia Mei, Karin Luts, Karl Pärsimägi, kaksikvennad Kristjan ja Paul Raud, Ülo Sooster, Olev Subbi.
Üle poolesaja teosega esitletakse nii akadeemilisema kui ka hilisema nn prantsuse maalikooli taustaga modernistlike meistrite kunstilisi otsinguid. Kõige rohkem võib töödelt leida suvise ja sügisese päikese käes lehvivat pesu ning korvidesse asetatud linakuhilaid, aga maalitud on ka jäätunud kuivavaid palakaid talvise lume taustal ja kevadiselt tuuliseid hetki.
Isiklik hügieen sai 20. sajandi jooksul varasemast palju tähtsamaks, sest rahvani jõudis vajalik informatsioon meditsiini- ja teadusuuringutest. Puhtus kodudes nii maal kui ka linnas tagas tervema elu ja paremad kasvutingimused eelkõige väikelastele. Beebide helgem elu sai tuge päikeses ja tuules kuivanud mähkmetest, mida hoolsamates kodudes kindlasti triigiti. Traditsiooniline saunaõhtu ja õues pleekinud puhas pesu oli üks osa toonasest argipäevast, mis inspireeris ka kunstnikke. Alateemadena on näitusele jõudnud sauna ja pesukööki vee tassimise stseenid, küdevad kolded, köögid ning pesu loputamine jõevees.
Väljapanekusse on kaasatud ka pisut privaatsemaid eluolu kujutusi Karin Lutsu ja Mart Orgi loomingust, mis omakorda annavad humoorikas võtmes edasi nende kunstnike minapilte.
20. sajandi teisel poolel tegutsenud kunstnike loomingus leidub ka suurema üldistusega kompositsioone, mis paeluvad avarama mõtteruumi peegeldajatena. Tuntuim neist on Nikolai Kormašovi „Linnavaade“ (1969) – suurlinna rütmika ehitustandri taustal kuivavad mähkmed ning lapsevanker viitab noortele peredele, kes uutesse kodudesse on asunud.
Näitus toob eri tehnikate kaudu esile Eesti kunstnike isikupärase andelaadi ning kajastab ühe kitsa teema raames vägagi huvitavalt nende loomingulisi püüdlusi.
Näituse kuraator: Ülle Kruus
Näituse kujundaja: Inga Heamägi
Näituse graafiline disain: Külli Kaats
Haridus- ja publikuprogrammid: Liisi Selg