Omailm. 12+1 Eesti klaasikunstnikku
Eesti professionaalse klaasikunsti 80. aastapäevaga seonduval näitusel „Omailm“ esitletakse valikut viimase 50 aasta ERKI/TKÜ/EKA klaasikunsti eriala lõpetajate lõputöödest mustvalgetel fotodel.
Omailm on organismi omakeskne maailm, st maailm nii, nagu organism seda tajub, lähtudes eristustest, mida see organism teeb. Erinevat liiki organismidel on samas keskkonnas erinevad (liigiomased) omailmad. See tuleneb nii eri liiki organismide erinevast eristusvõimest kui ka erinevatest individuaalsetest kogemustest.
Omailma (sks Umwelt) mõiste võttis kasutusele Jakob von Uexküll. Kuna saksakeelses kasutuses tähistab sama sõna nüüdisajal ka keskkonda, tehakse omailmast kõnelemise korral täpsustus – kas märkides, et tegu on subjektiivse keskkonnaga, või viidates Uexküllile. Inglise keeles kasutatakse selle tähistamiseks sõna umwelt (mitmuses umwelten).
Kuna näituse eesmärgiks on uurida mõjutusi ja muutusi teekonnal koolipingist kunstiellu, asetuvad näitusesaali autorite uued, sealjuures sageli just viimastel aastatel loodud taiesed. Küsime, kas tollane teos on säilitanud oma väärtuse ja olulisuse kunstniku elus või on pööre täielik ja praeguses loomingus pole seost tollase õpiajaga enam tunda?
Näituse varaseim lõputöö on Maie Mikofi 1967. aastast pärinev puhumistehnikas joogiklaaside komplekt. 20. sajandi teise poole alguse lõputööde teemavalikus oli kindel koht suurejoonelistel lauanõude komplektidel. Kavandati ka monumentaalseid arhitektuuri sobituvaid objekte, nimetagem näiteks Peeter Rudaši tahvelklaasist ja betoonist detailidest koosnevat seina („Laine“, 1970) hotelli Viru restoranile ja Rait Präätsa vormipuhutud suitsuklaasist geomeetrilistest kujunditest koostatud dekoratiivseina (1975) tollasele Tallinna Teenindusmajale (hävinud).
Eesti professionaalse klaasikunsti algusaastat loetakse hetkest, mil klaasikunsti eriala looja ja arendaja tollases Kunsttööstuskoolis Maks Roosma pälvis kuldauhinna oma graveeritud tööde eest 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel. Samaaegselt tähistab oma juubelit ka 1936/37. õppeaastal tööd alustanud klaasikunsti eriala – algselt nimetusega „klaasehistöö“.
1980. aastatel tekkis eesti klaasikunstis tugev geomeetrilise vormikõnega objekte loov koolkond, mille tähtsamateks esindajaks on Ivo Lill ja Eve Koha. Kuni 1990. aastate alguseni olid ka klaasikunsti kateedri erialatöödes valitsevaiks külmtöötlustehnikad, sh klaasi graveerimine.
1990. aastad tõid meie klaasikunsti uusi tehnoloogiaid, millest tugevaima tõuke uutele suundadele andis 1994. aastal klaasikunsti osakonnale hangitud klaasisulatusahi. Nn ahjutehnikad, maailma klaasikunstis kuumtöötluse kõrval enimkasutatavaimad, võimaldavad kõige paremini autoritehnikate väljatöötamist, oma käekirja loomist.
Tiina Sarapu 1996. aastal valminud suurtest sulatatud ja koolutatud skulptuursetest vormidest koosnev magistritöö „3 × 3 ד on esimene Eestis klaasikunsti alal kaitstud magistritöö.
Eeva Käsperi 2003. aastal valminud magistritöö käsitleb mosaiikklaasi arengut ja tehnikaid. Kunstnik töötas välja omanäolise liivmosaiiktehnika, mille puhul kasutatakse klaasikihtide vahel liiva mosaiiklõikude loomisel.
Eesti klaasikunsti üheks eripäraks on pâte de verre (ee ’klaaspasta’). Seda haprat, vastavalt klaasipuru terasuurusele kas üliõhukest, skulptuurset või suhkrulaadset sulatustulemust kasutavad niivõrd paljud meie klaasikunstnikud, et võib julgelt rääkida uue koolkonna tekkimisest 1990. aastate teises pooles. Mare Saare esimesed selles tehnikas tööd pärinevad aastast 1995.
Kai Kiudsoo-Värvi magistritööks 2005. aastal olid vitraažid Tallinna katoliku kirikule, millest tollal valmisid kavandid ja näidised. Praeguseks on haruldased pâte-de-verre-tehnikas vitraažid leidnud endale koha kirikuakendel.
Maret Sarapu 2005. aastal kaitstud magistritöö on efektne klaasi ja valguse-varju mänguga installatsioon „Julgeda või mitte julgeda. Mulgi krae“. Pâte de verre’i ja puhumistehnika kooslus Sarapu uusimates töödes eksponeerib kujukalt klaasmaterjali vastandlikke omadusi – läbipaistvus vs opaaksus, tugevus vs haprus, värv vs värvusetus.
Kristiina Uslari klaasipurudest loodud skulptuurid balansseerivad näiliselt võimaliku-võimatu piiril. Nende mitmekihilisus edastab sõnumit varjatud ja nähtavatest maailmadest ja olukordadest, olles saanud magistritöö „Data Turbine III“ (2007) valmimise perioodil inspiratsiooni hilisrooma perioodi klaasikunsti ajaloo tähtteostest diatreetidest.
Noorimat põlvkonda esindavad Andra Jõgis magistritööga „Seitse aastat õnnetut armastust I–III“ (2014) ja Kristiina Oppi teosega „Tool“ (2017), kellest viimati nimetatu alles selle aasta 9. juunil Eesti Kunstiakadeemias oma magistritööd kaitseb. Jõgise tööd mängivad uskumusega, et peegli purunemine ennustab seitse aastat õnnetut armastust. Seitse Eesti Kunstiakadeemia seinte vahel veedetud õpiaastat ongi selle armastuse ajaline tähis.
Klaas disainimaterjalina, kunstnike väljendusvahendina ja meie igapäevase kaaslasena kõikvõimalikes keskkondades ja tehnilistes probleemilahendustes on peaaegu asendamatu. Klaasi esineb küll ka looduses, ent inimese valmistatuna on klaas tuntud juba kolmandast aastatuhandest eKr. Klaasi kui ühe vanema tehismaterjali peamised töötlemisviisid – puhumine, vormisulatus, graveerimine, lihvimine – on 21. sajandil üldjoontes samad, mis aastasadu tagasi, kuid lisandunud on rohkesti uusi tööstuslikke ja arvutite abil juhitud protsesse. Klaasi valmimist alati ümbritsenud salapära ei ole kadunud. Käesoleva näitusega soovitakse klaasikunsti vaatajale lähemale tuua, mõistetavamaks muuta ja uusi põnevaid avastusi võimaldada.
Kunstnikud ja kõrgkooli lõpetamise aastad: Maie Mikof (1967), Peeter Rudas (1970), Rait Prääts (1975), Mare Saare (1979), Eve Koha (1981), Ivo Lill (1985), Kai Kiudsoo-Värv (1995, MA 1996), Tiina Sarapu (1995, MA 1996), Eeva Käsper (1998, MA 2003), Maret Sarapu (2002, MA 2005), Kristiina Uslar (2003, MA 2007), Andra Jõgis (2011, MA 2014), Kristiina Oppi (2012, MA 2017)
Näituse kuraator: prof Mare Saare (Eesti Kunstiakadeemia / Estonian Academy of Arts)
Näituse kujundus: Mari Kurismaa
Graafiline disain: Külli Kaats