Igavesti naiselik. Johannes Greenbergi ja Ferdi Sannamehe looming
Teemanäitus Johannes Greenbergi (1887–1951) ja Ferdi Sannamehe (1895–1963) loomingust
Johannes Greenbergi õlimaali „Igavesti naiselik” (1943, Eesti Kunstimuuseum) pealkirjast sai nime teemanäitus, mis esitleb kahe kunstniku loomingust seda osa, mis väärtustab naises igavikuliselt kaunist ja harmoonilist. Väljapaneku „Igavesti naiselik” ajendiks on Adamson-Ericu muuseumis juba aastaid kestnud naiskunstnikke tutvustav näituste sari.
Naised on inspireerinud kunstnikke läbi aastatuhandete. Loodud tõlgendused on erinevad nii vormilt kui sisult, kuid aegumatutesse kunstiteostesse kätketud naise olemuse sügavam peegeldus kõnetab vaatajat igal ajastul. See ongi see, mida sõnapaar „igavesti naiselik” nii täpselt tabab ning – nagu on üldse kõige igavikulisega – mida vaid vähesed loojad suudavad.
Näitus „Igavesti naiselik” reflekteerib 20. sajandi esimese poole modernistlike suundumuste ajastuomast dünaamikat väga selgelt ning toob esile kahe eestlase, Johannes Greenbergi ja Ferdi Sannamehe isikupärase loomingulise suhte üldvoolus. Portreteeritute keerukaid hingeseisundeid on psühholoogiliselt veenvalt ja kunstiliselt huvitavalt kajastanud mõlemad meistrid läbi kogu elu.
Kunstnikud Greenberg ja Sannamees olid põlvkonnakaaslastena otsingulised ka oma väljenduslaadi mitmekihilisuses ning neid mõlemaid iseloomustab süvenemine kujutatavate naiste iseloomu. Isiksuse loomuomaduste esitlemise skaala, mis ühel autoril värvis, teisel pigem vormis on kunstiliselt nauditav meistrite noorusaastatest alates.
Kindlasti on peale andekuse oluline ka õpikeskkond. Mõlemad kunstnikud omasid lisaks kodumaal omandatud kunstiharidusele otsest kokkupuudet ka Euroopa toonaste kunstikeskustega. Greenbergil München, Moskva ja Pariis ning Sannamehel Dresden, Pariis ja Moskva on vaid mõned metropolidest, kus nad õppisid, elasid ja oma teoseid eksponeerisid.
Märksõnad, mis süvenevale vaatajale portreede ja figuraalsete kompositsioonide uurimisel avanevad, on ilu, harmoonilisus, artistlikkus ning vaimne rikkus ja pühendumus. Samuti valmisolek ümberkehastumiseks üpris laias ampluaas: primadonnast armastava emani ja tantsijatarist kunstielamust nautiva vaatajani teatri loožis.
Näituse idee pärineb Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi liikmelt, ajakirjanik Pekka Ereltilt.
Tallinna ja Tartu riiklike kollektsioonide kõrval on heas koostöös kaasatud väljapanekusse kümmekond teost eraomanikelt, mida avalikkus näeb väga harva.
Kuraatorid: Pekka Erelt ja Ülle Kruus
Näituse kujundaja: Andres Tolts
Graafiline kujundaja: Külli Kaats
Haridus- ja publikuprogrammid: Liisi Selg
Näitusemeister: Uve Untera
