Azulejos. Portugali pärlid
Portugali keraamiliste plaatide ehk azulejo’de traditsioon on maailmas ainulaadne. Need kaunid plaadid katavad sealsete kirikute, kloostrite, paleede, metroojaamade ja elumajade seinu ning on saanud linnaruumi lahutamatuks osaks, peegeldades Portugali rikkalikku kultuurilugu juba üle 500 aasta.
Seinte azulejo’dega katmise komme hakkas Portugalis levima 16. sajandi alguses ning oli tugevalt mõjutatud Hispaania ja islami kunstitraditsioonidest. Esialgu kaunistati keraamiliste plaatidega peamiselt interjööre ning neid sai endale lubada vaid jõukam ühiskonnakiht. 19. sajandil jõudsid azulejo’d ka majade fassaadidele, kaitstes neid niiskuse ja ilmastikuolude eest ning muutes Portugali linnad väga omanäoliseks.
Galerii
Azulejo’de arengus on jälgitav erinevate kunstistiilide mõju, mis väljendub kasutatavate motiivide, kompositsioonide, aga ka värvide, tehnikate ja vormide muutuses. 17. sajandit võib pidada mustrite sajandiks: sel perioodil loodud azulejo’sid kaunistavad keerukad geomeetrilised ja loodusmotiivid. Meistrite ajastuna tuntud 18. sajandit iseloomustavad suured sini-valged paneelid, millel on kujutatud barokk-kunstile omaselt ajaloolisi, mütoloogilisi ja religioosseid stseene suursugustes kompositsioonides. Need teosed kõnelevad Hollandi keraamika ja Hiina portselani mõjust, aga ka Portugali ühiskonna jõukuse kasvust. 1755. aastal Lissaboni laastanud maavärinale järgnenud taastamistööd tõid tagasi mustrilised plaadid, mida lisaks seintele kasutati ka muude arhitektuursete elementide katmiseks.
19. sajandist rikastavad azulejo’d Portugali linnaruumi, tuues tänavatele sära ja värvi. Põhja-Portugalis hakati tootma reljeefseid azulejo’sid, millega jõukad tellijad oma maju kaunistasid. 20. sajandi alguses mõjutas azulejo’de disaini ühest küljest moodne juugendstiil, teisalt hakati plaatidel traditsioonilisemas historitsistlikus stiilis kujutama Portugali ajaloolisi sündmusi. Pärast monarhia lõppu ja Esimest maailmasõda azulejo’de tootmine vähenes, kuid Teisele maailmasõjale järgnes uus õitseng. Avalikku ruumi hakati looma suuremõõtmelisi azulejo-seinamaalinguid ning keraamikatehased, nagu Viúva Lamego, said olulisteks loomekeskusteks. Nüüdiskunstnikud hindavad azulejo’sid jätkuvalt kõrgelt ning peavad neid Portugali kultuuri lahutamatuks osaks.
Azulejo’de näituse Tallinnasse toomise idee allikaks on meie oma kunstiklassiku Adamson-Ericu looming. Kuigi teises ajas ja ruumis, on Adamson-Eric loonud sadu unikaalseid keraamilisi plaate, mis kõnelevad oma värvide, motiivide ja meisterlikkuse kaudu meie seotusest ja ühtekuuluvusest Euroopa kultuuritraditsioonidega.
Näitus on korraldatud Eesti Kunstimuuseumi ja Portugali Rahvusliku Azulejo’de Muuseumi (Museu Nacional do Azulejo) koostöös.
Kuraatorid: João Pedro Monteiro, Karin Vicente
Näituse kujundus: Kaarel Eelma
Graafiline disain: Kätlin Tischler-Süld
Haridusprogrammid: Maris Paal
Näituse töörühm: Isabel Aaso-Zahradnikova, Richard Adang, Sofia Caldeira, Paulo Catarino, Lurdes Esteves, Sofia Garcia, Carla Garvão, Kersti Koll, Tambet Kütt, Alexandre Nobre Pais, Villu Plink, Renita Raudsepp, Martin Rünk, Rosário Salema de Carvalho, Libório Manuel Silva, Laura Tahk, Terje Tammearu, Annika Teras, Kersti Tiik, Madli Valk, Helen Volber
