Adamson-Eric ja tema kaasaegsed. Mina peegeldused ajas 18.08.2012 – 04.11.2012

Näitus „Adamson-Eric ja tema kaasaegsed. Mina peegeldused ajas“ vaatleb süvendatult möödunud aastasaja eesti kunstnike minapilte.

Kahel korrusel on enam kui sada autoportreed ligi 50 kunstnikult, kes kujundasid ühiselt 20. sajandi modernismi näo eesti kunstiajaloos. Riikliku kollektsiooni pärleid esile toovat komplekti on täiendatud üksikute erakogudest pärinevate teostega. Leida võib nii Adamson-Ericu sõprade, kolleegide kui ka õpilaste töid. Adamson-Ericu loomingu kõrval on eksponeeritud suurem hulk teoseid veel sellistelt kunstnikelt nagu Eduard Wiiralt, Paul Burman, Henn Roode, Enn Põldroos ja Jüri Kask.

Juubelinäitus on pühendatud 110 aasta möödumisele 18. augustist 1902. aastal, mil Tartus nägi ilmavalgust Erich Karl Hugo Adamson. 1927. aastal valis 25-aastane noor mees, kes oli elanud selleks ajaks maailma kunstipealinnas Pariisis juba kolm aastat, enesele teadlikult lühema, kokku kirjutatud liitnime vormi Adamson-Eric. Ehkki tänapäeval on paljudel loovisiksustel kodanikunime kõrval artistinimi, oli see tol ajal Eestis üpris ebatavaline ning tekitas kohalikus ajakirjanduses mõningast poleemikat, milles tema eristuda tahtmise püüdu kritiseeriti.

Pariisis maalitud teos „Autoportree II“ („Autoportree silmusega“) 1929. aastast on üks enim eksponeeritud ja reprodutseeritud maale Adamson-Ericu loomepärandis üldse. Silmus toonasel autoportreel haaras vaatajaid nagu lingusõlmega juba toona ning eks olegi hea kunsti tunnus kõnetada inimesi läbi aegade, tekitada küsimusi. Uurijatele on andnud arutlusainet meistri toonased kunstilised taotlused ja ideed − võrdlusmomenti pakub sisuliselt samast ajast pärinev traditsioonilisema väljenduslaadiga ja vähem intrigeeriva pildikeelega maal „Autoportree I“.

Autoportree on kunstniku loominguliste otsingute tundlik jäädvustaja. Selles peegeldub alati autori individuaalne suhe loomeprotsessi. Nii on hoolikal vaatlemisel tajuda, kas pilt kajastab spontaanselt looja meeleolusid ja erialast võimekust või on tegu eksalteeritud ja artistliku mänguga. Kunstiajalugu tunneb hulgaliselt mõlemat suunda esindavaid teoseid.

Vahel on autoportreede sarjad noortel kunstnikel tingitud huvist enese alles kujuneva isiksuse vastu, teinekord aga uuritakse niisuguse keskendunud tegevuse kaudu erinevate tehnikate ja materjalide väljendusvõimalusi. Mõneti kajastavad autoportreed omapäraselt ka kunstniku rahaliste vahendite seisu. Selleks, et kunstnik saaks minna väljasõidule loodusesse, komplekteerida inspireerivaid vaikelusid või palgata modelle, on vaja teha teatavad väljaminekud. Peegel aga on kodus ja ateljees tavaliselt käepärast võtta ja nii jõuavadki peegeldused kunstniku minast loomingusse.

Tänu erinevatest kümnenditest tehtud valikule võib näitusel näha reljeefsemalt väljenduslaadide muutusi, milles on nii traditsioonide kaja kui ka uuenduste esiletõusu. Võib tõdeda, et noore rahva ja kujuneva riigi administratiivsed jõupingutused 1920.−1930. aastatel olid kujutava kunsti laiemal väärtustamisel ühiskonnas äärmiselt vajalikud. Rahvuslik vundament sai tugev ning tänu sellele ei suutnud ka hilisemad vapustused Teise maailmasõja ja okupatsioonide ajal kunstielu hävitada, kuid tegid siiski läbi suuri muutusi, mis komplitseerisid loovisikute professionaalseid pürgimusi.

Aastad 1949−1954 riivasid valusalt paljude institutsioonide ja organisatsioonide liikmete kunstilisi püüdlusi ning loomingulisi huve. Võimude politiseeritud sekkumised kunstnike väljendusvabadusse peegelduvad ka intiimses autoportreede žanris. Teadlikult või alateadlikult kajastavad loojad teostes nii oma paineid, ootusi kui ka ideaale − alati õnnestub kunstnikul peita värvide või joonte vahele midagi inimlikku. Ehedus aga ongi see, mis vaatajat võlub.

Kuraator: Ülle Kruus
Kujundaja: Mari Kurismaa
Graafiline kujundaja: Inga Heamägi