Olev Subbi elu- ja loometee oli nüansirikas. Näituse „Olev Subbi. Ideaalmaailmade otsinguil“ taustaks tutvustame sel lehel galeriiga legendaarse eesti maalikunstniku elu ja loomingu tahke.
Olev Subbi: „Kõrgete esteetiliste soovide realiseerimine jaguneb paratamatult pisisoovide reaks, kusjuures eeldatud resultaadid on tihti üksteist välistavad. Mul on näiteks omad ideaalid pildipinna faktuuri suhtes, – kuidas peavad asetsema pintslitõmbed, kuidas vahelduma läbipaistev ja kattev värvikiht jne. Kuid mida kaunim on pintslikiri, seda raskem on kujutada, edasi anda vormiplastikat, ruumi värviplekkide ja esemete vahel. Kuid siis võib äkki selguda, et pildi kompositsiooniline ülesehituse loogika nõuab sellesse kohta suurt punast või sinist pinda. Nende erinevate soovide vahel turnimine on umbes sama, kui visata ese läbi mitme võrgu, millel igaühel erikujulised avad. Kui heita pilt kunstiajalukku, siis näeme, et mida kõvem mees, seda rohkem võrke ja avasid on tema pilt läbinud, seda enam vastuoksuslikke, erisuunalisi nõudeid on sulanud harmooniliseks tervikuks. See on üks võimalik tee täiusele.“
Tsitaat Enn Põldroosi raamatust “Olev Subbi. Traditsiooni uudsus“
Olev Subbi sündis 7. märtsil 1930. aastal Tartus sõjaväelase ja meditsiinitöötaja pere neljanda lapsena. Johannes Subbi (1888–1942), tema isa, oli autasustatud Eesti Vabadusristiga (II/3) isikliku vapruse eest Eesti Vabadussõjas. 1940. aasta detsembril arreteerisid Nõukogude võimu esindajad Johannes Subbi ja viisid vangilaagrisse.
Pildil isa Johannes, väike Olev ja ema Hella Subbi 1930. aastate keskel Tartus. Perekonnaarhiiv
II maailmasõja lõppedes kaotas teismeline Olev mõne aastaga enamiku oma lähedastest. Vanem vend Kaljo hukkus sõjas, teine vend Ülo sattus vangilaagrisse ning õde Juta põgenes läände. Oma meenutustes ja kirjavahetuses pereliikmetega on kunstnik viidanud õe Juta suurele osale enda kujunemisel ning kurssi viimisel kunsti, muusika ja kirjandusega.
Pildil Subbide lapsed koduaias 1930. aastatel. Ees Olev ja Juta. Taga Ülo ja Kaljo. Perekonnaarhiiv
Lapsepõlvekodu oli Olev Subbile turvaline ja rõõmus paik. Tartus Karlova linnaosas oli Subbide kodumajal suur aed lillede, marjapõõsaste ja õunapuudega. Aias oli vanematel ehitatud suveks nn lehtla, kus Subbide pere lapsed lustlikult mängisid.
Teos: Südasuvine Tartumaa. 1975. Eesti Kunstimuuseum
Kunstniku ema Hella õel oli Lõuna-Eesti Puhja lähedal suur talu, kus Olev, ta õde ja vennad veetsid suviti palju aega. Tädi, ta mees ja nende seitse last olid Olev Subbile väga lähedased. Neist lapsepõlve helgetest aegadest esile tõusvaid mälestusi maalis kunstnik veel aastakümneid.
Teos: Tüdruk uksel. 1971. Eesti Kunstimuuseum
1948. aastal lõpetas Olev Subbi Tartu I Keskkooli. Sealse joonistusõpetaja, pallaslase Nigul Espe (1907–1970) soovitusel asus ta õppima Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti. Ta sai sisse skulptuuri osakonda ning kavatses maali erialale üle minna järgmisel semestril. Need plaanid katkestas aga küüditamine 1949. aasta 25. märtsil. Tema õpingud kõrgkoolis peatusid ligi kümneks aastaks.
Teos: Olev Subbi. Hämar interjöör. 1975. Eesti Kunstimuuseum
Tuhandete kilomeetrite taha Krasnojarski kraisse väljasaatmine raputas noort inimest vaimselt ja füüsiliselt. Siberi võimuorganite nõutud tööd viisid Subbi kord kullakaevandusse, kord metsatöödele, saeveskisse ja tisleritöökotta. Hilisemal eas meenutas Subbi siiski hea sõnaga Siberimaa lopsakat loodust, mägesid kiirevooluliste jõgedega ning soodsat kliimat.
Teos: Olev Subbi. Kompositsioon Interjööris (Sügisene interjöör). 1970. Eesti Kunstimuuseum
Noore inimese isiklikus elus oli õnneks toona ka helgem pool – Subbi abiellus Siberis Heli Susiga, kes samuti oli koos ema ja vennaga Eestist välja saadetud. 1953. aastal sündis noores peres poeg Juhan Subbi. Peale amnestiat 1957. aastal õnnestus Subbil ning tema lähedastel taas kodumaale naasta.
Teos: Olev Subbi. Kompositsioon interjööris (Suvine interjöör). 1970. Eesti Kunstimuuseum
Peagi sai Subbi võimaluse õpinguid jätkata ning temast sai Eesti Riikliku Kunstiinstituudi üliõpilane, põhilisteks õppejõududeks Johannes Võerahansu (1902–1980) ja Valerian Loik (1904–1986). Samas tegi Subbi järjepidevalt iseseisvat tööd värvide ja maaliainese, aga ka teoreetilise materjali tundmaõppimiseks. Eeskujudeks olid enamasti 20. sajandi alguse meistrid Prantsusmaalt.
Teos: Olev Subbi. Natüürmort veinikannuga. 1966. Eesti Kunstimuuseum
1962. aastal lõpetas Olev Subbi kõrgkooli maalijana. Tema esimene töökoht oli Tallinna Kaubamaja, kus ta töötas kolm aastat peadekoraatorina. Aga kunstnikus kasvas soov leida argielus maalimiseks rohkem aega. Ta sõitis puhkepäevadel jalgrattal mitmetes kaunites Eestimaa paikades ning leidis inspireerivaid motiive, mida hiljem maalida terviklikeks kompositsioonideks.
Foto: Olev Subbi maalimisretkel jalgrattaga. Perekonnaarhiiv
Subbi alustas esinemisi suurematel ülevaatenäitustel ning lähtus seetõttu kevad- ja sügisnäituste teemast, mis olid toona reegliks. Nii kohtame Olev Subbi loomingus 1960. aastatel vaikelude kõrval üha rohkem inimesi. Portreede kõrval on oluliste mälupiltidega seonduvaid figuraalseid kompositsioone.
Teos: Mees Kolga rannast. 1965. Eesti Kunstimuuseum
Teisel katsel õnnestus Olev Subbil heade soovitustega saada 1967. aastal Eesti NSV Kunstnike Liidu liikmeks. Oluline on teada, et üks soovitustest oli toona legendaarse vanema põlvkonna kunstniku Adamson-Ericu (1902–1968) sõnastatud.
Teos: Olev Subbi. Kuldne kauss. 1967. Eesti Kunstimuuseum
Kunstnike Liidu liikmelisus tagas ametliku võimaluse alustada tegevust vabakutselise kunstnikuna. Garanteeritud oli töövahendite ja kvaliteetsemate värvide saamine, võimalus ateljee omamiseks, näitustel esinemiseks jne. Peagi tekkisid võimalused isikunäitusteks ning laiemaks maaliloomingu esitlemiseks nii ENSV-s, Moskvas kui ka väljaspool NSV Liidu piire.
Foto: Olev Subbi oma esimeses ateljees Pika jala tornis 1960. aastate lõpul. Perekonnaarhiiv
Olev Subbi esimesed isikunäitused toimusid Tallinnas 1960. aastate teisel poolel. 1966. aastal Tallinna Kunstihoone salongis ja 1969. aastal toonase ENSV Riikliku kunstimuuseumi peahoones Kadrioru lossis korraldatud väljapanekud tagasid võimaluse eksponeerida maale ka Venemaal – 1971. aastal Moskvas NSV Liidu Kunstnike Liidu näitusesaalis ning 1974. aastal Novosibirskis.
Teos: Olev Subbi. Akt maastiku taustal. 1968. Eesti Kunstimuuseum
1986. aastal tuli kunstnikule kutse korraldada isikunäitus Helsingi Linnamuuseumis. 1991. aastal eksponeeris Subbi oma loomingut Ameerika Ühendriikides Wisconsini Ülikooli Allen Priebe Gallery’s. Tänaseks on tema loomingut on eelpool mainitud maade riiklikes kollektsioonides ja erakogudes. Kuulsaim muuseum, kus Olev Subbi maale leidub, on Riiklik Tretjakovi Galerii Moskvas.
Foto: Olev Subbi 1980. aastail. Foto: Kalju Suur. Eesti Kunstimuuseum
Kunstnik reisis aktiivselt Euroopas ringi, kui ajad ja olud seda võimaldasid. Eesti iseseisvumisega kaasnenud liikumisvabadus aitas kogeda ja õppida tundma tema unistustes peegeldunud valgeid linnu. Koos president Lennart Meriga oli tal muuhulgas võimalus koostada ja kultuuridiplomaatia erilise sammuna viia 2001. aastal Pariisi eesti kunstnike teoseid tutvustav näitus.
Teos: Olev Subbi. Linn jõe ääres. 1974. Eesti Kunstimuuseum
Subbist sai mõneti peene prantsuse värvikultuuri edasikandja ning Paul Cézanne’ist inspireeritud puhta kunsti looja võrdkuju. Tema vaikelude komponeerimine oli meisterlik. Selle maaližanriga tegeles ta läbi aastakümnete. Cézanne’i natüürmortide kohta on öeldud: „Ta võis maalida lihtsat õuna või sidrunit, aga samas maalis ta kõiksust“. Öeldu sobib ka Subbi vaikelude mõtestamiseks.
Teos: Olev Subbi. Tolmunud laud. 1974. Eesti Kunstimuuseum
Olev Subbi pildiruumi on aja jooksul tekkinud üha enam kooslusi, mis on tõlgendatavad ühtaegu nii mälestuste kui ka unistuste paikadena ning panevad otsima tuttavlikke elemente. Olev Subbi: „Ajas tagasi minna ei saa keegi, kuid pilku heita võib. Ja polegi siis imelik, kui oma tagasivaadetes kasutan minevikust pärit relvastust. --- Minu suurimaks sooviks ongi, et tekiks raamitagune ruum“.
Teos: Olev Subbi. Valge maja. 1972. Eesti Kunstimuuseum
Olev Subbi oli 1970. aastate lõpuks saavutanud oma veendumustele toetuva kindla kunstnikupositsiooni. Tema meisterlik oskus luua mõtisklemisele suunavat pildiruumi tõi talle tunnustust läbi järgnevate aastakümnete. Tema stiilile sai ühelt poolt iseloomulikuks artistlik mäng hõrkude värvitoonidega, teisalt aga koduselt tuttavate esemete ning maastikumotiivide talletamine kompositsioonidesse.
Teos: Olev Subbi. Hilissuvi. 1978. Eesti Kunstimuuseum
Kunstnik on 1980. aastatest alates maalinud üha enam akte. “Akti puhul näen tema kõrget väärtust sümbolina. Seetõttu pole ma teda kunagi tahtnud kaunistada ja koormata kindlale inimesele kuuluvate detailidega. Kaunis naine pildi peal ei pea olema seotud minuga, koos modelliga maalime me kolmandat. [- - -] Sümbolina peab ta esindama tervet ühte külge maailmast.“
Teos: Olev Subbi. Õhtused põllud. 1988. Eesti Kunstimuuseum
Olev Subbi loomingu kogumaht on muljetavaldav. Teoste arv polegi siinjuures kõige olulisem, vaid pühendumine ja austus oma eriala vastu. „Pidu nendes piltides on värvidepidu. [- - -] Selle mitmekesise värvimaterjali ühtseks harmooniliseks tervikuks sulatamisel näitab ta lausa erakordset meisterlikkust ja fantaasiat“, võtab kunstniku arengu kokku sõber ja maalikunstnik Enn Põldroos.
Teos: Olev Subbi. Suvekohvik 1973. Eesti Kunstimuuseum
![Kunstnik on 1980. aastatest alates maalinud üha enam akte. “Akti puhul näen tema kõrget väärtust sümbolina. Seetõttu pole ma teda kunagi tahtnud kaunistada ja koormata kindlale inimesele kuuluvate detailidega. Kaunis naine pildi peal ei pea olema seotud minuga, koos modelliga maalime me kolmandat. [- - -] Sümbolina peab ta esindama tervet ühte külge maailmast.“ Teos: Olev Subbi. Õhtused põllud. 1988. Eesti Kunstimuuseum](https://adamson-eric.ekm.ee/wp-content/uploads/sites/6/2020/04/EKMj40586M6490_1.jpg "Kunstnik on 1980. aastatest alates maalinud üha enam akte. “Akti puhul näen tema kõrget väärtust sümbolina. Seetõttu pole ma teda kunagi tahtnud kaunistada ja koormata kindlale inimesele kuuluvate detailidega. Kaunis naine pildi peal ei pea olema seotud minuga, koos modelliga maalime me kolmandat. [- - -] Sümbolina peab ta esindama tervet ühte külge maailmast.“ Teos: Olev Subbi. Õhtused põllud. 1988. Eesti Kunstimuuseum")
![Olev Subbi loomingu kogumaht on muljetavaldav. Teoste arv polegi siinjuures kõige olulisem, vaid pühendumine ja austus oma eriala vastu. „Pidu nendes piltides on värvidepidu. [- - -] Selle mitmekesise värvimaterjali ühtseks harmooniliseks tervikuks sulatamisel näitab ta lausa erakordset meisterlikkust ja fantaasiat“, võtab kunstniku arengu kokku sõber ja maalikunstnik Enn Põldroos. Teos: Olev Subbi. Suvekohvik 1973. Eesti Kunstimuuseum](https://adamson-eric.ekm.ee/wp-content/uploads/sites/6/2020/04/EKMj17026M5038_1_pisipilt.jpg "Olev Subbi loomingu kogumaht on muljetavaldav. Teoste arv polegi siinjuures kõige olulisem, vaid pühendumine ja austus oma eriala vastu. „Pidu nendes piltides on värvidepidu. [- - -] Selle mitmekesise värvimaterjali ühtseks harmooniliseks tervikuks sulatamisel näitab ta lausa erakordset meisterlikkust ja fantaasiat“, võtab kunstniku arengu kokku sõber ja maalikunstnik Enn Põldroos. Teos: Olev Subbi. Suvekohvik 1973. Eesti Kunstimuuseum")