Adamson-Ericu muuseumis näeb legendaarse Tartu sõpruskonna ühe keskse liikme Kaja Kärneri hõrku loomingut

Adamson-Ericu muuseumis avatakse 25. oktoobril näitus „Kaja Kärner. Sõprus ja aeg“, mis esmakordselt Tallinnas esitleb sedavõrd suurejooneliselt Tartu sõpruskonna ühe silmapaistvama „tüdruku“ Kaja Kärneri loomingut.

Kaja Kärner (1920–1998) oli viimastest pallaslastest koosneva Tartu sõpruskonna, Eesti esimese sõjajärgse mitteametliku kunstirühmituse liige. „Ta oli Eesti kunstis üks esimesi, kes hakkas juba alates 1950. aastate teisest poolest kasutama ametlikult keelatud abstraktset kunstikeelt, luues hea rütmi ja värvitunnetusega kompositsioone ja kollaaže. Ka tema olustikumaalid on Eesti kunstis ühed meeldejäävamad. Lakoonilise vormikeelega olmestseenides on kunstnik hästi tabanud ajastu fooni ning tema peene koloriidi ja varjatud irooniaga tööd pakuvad terast sissevaadet toonasesse argiellu. Köitvad on nii tema linnavaated ja detailitähenduslikud interjööripildid kui ka jäädvustused sõpruskonna koosviibimistest. Kogu oma loometee jooksul pühendus Kärner ka võluva värvikasutusega maastikumaalile,“ räägib näituse kuraator Kersti Koll, lisades, et kõike seda saab näha Adamson-Ericu muuseumi näitusel.

Kärneri tuntuimate teoste kõrval, nagu „Tiina ja leivavedajad“ (1957), „Okupandid Kuressaares (Madrused)” (1957), „Ameerika häält kuulamas“ (1959), „Juukselõikus“ (1959), „Kummutipealne“ (1961) ja „Peied“ (1961), on näitusel väljas ka kunstisõpradele põnevaid üllatusi pakkuvad teosed erakogudest.

Kaja Kärner õppis aastatel 1937‒1948 Riigi Kunsttööstuskoolis, Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Kunstnik Ado Vabbe andeka õpilasena sai ta Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis pärast lõpetamist kohe ka joonistusõpetaja koha ning võeti Eesti Kunstnike Liidu liikmeks.

Kärner kuulus generatsiooni, kes oli 1940. aastate lõpul valmis väga jõuliselt kunstiareenile astuma, kuid kellest kujunes stalinlike repressioonide tõttu üks kõige enam räsitud põlvkond Eesti kunstiloos. 1949. aastal saadeti suur osa tema sõpru ja koolikaaslasi Siberi vangilaagritesse. Kärner jäi küll Tartusse, kuid kaotas töö joonistusõpetajana ja heideti välja kunstnike liidust. Järgmistel aastatel töötas ta Tartu Kaubastu sildimaalijana, asudes näitustel uuesti esinema alles 1958. aastast.

Stalinismi hukkamõistu järel 1956. aastal, kui mehed vangilaagritest naasid, moodustasid õpingu- ja mõttekaaslased – vangilaagritest vabanenud „poisid“ ja kodumaal repressioonid üle elanud „tüdrukud“, sealhulgas Kaja Kärner, – sõjajärgse Eesti esimese kunstirühmituse. Üheskoos tegeleti kirglikult mitteametliku kunstikeele ja uute moodsate väljendusvahendite otsingutega, aga ka sõjaeelse vaba kunstimaailma hoiakute ja esteetika säilitamisega. Valdavalt tehti kunsti avalikkuse eest varjatult sõpruskonna kodudes Tartus Karlovas. Nii sündisid selle perioodi Eesti kunsti ühed kõige avangardistlikumad tööd.

1984. aastast oli Kaja Kärner taas Eesti Kunstnike Liidu liige ning aastast 1989 kuulus ta Tartu Kunstiühingusse. Ta oli ka hinnatud kunstiõpetaja ning vabaakadeemialaadse Tartu Kunstiühingu stuudio (Konrad Mägi Ateljee) üks asutajaid ja peamisi õppejõude aastatel 1988‒1998.

Näitus „Kaja Kärner. Sõprus ja aeg“ jätkab Adamson-Ericu muuseumi pikaajalist näituste sarja „Naiskunstnik ja tema aeg“, mille raames on tutvustatud Karin Lutsu, Agathe Veeberi, Lydia ja Natalie Mei ning paljude teiste loomingut. Ühtlasi on see mõtteline jätk Valve Janovi, rühmituse teise tähtsama naisliikme näitusele, mis oli muuseumis avatud 2021. aastal.

Näitusega kaasnev mitmekesine haridusprogramm keskendub Kaja Kärneri loomingu eripärasele koloriidile, maalitehnikatele ning ajastule, mil kunstnik tegutses. Rikkalikus publikuprogrammis on vestlusõhtud, kuraatorituurid, „Teistmoodi teisipäevad“ ning uudse lisandusena mitmeosaline akrüülmaalikursus.

Näitusel eksponeeritud teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Konrad Mägi Ateljee, kunstniku perekonna ja mitme eraisiku kollektsioonidesse.

Näitus „Kaja Kärner. Sõprus ja aeg“ on Adamson-Ericu muuseumis avatud 16. märtsini 2025.

Näituse kuraator: Kersti Koll
Näituse kujundus ja graafiline disain: Inga Heamägi