Teoste kirjeldused


Kubistlike mõjutustega õlimaal „Serenaad” on valminud samal aastal, mil Adamson-Eric läks Pariisi maalikunsti õppima. See on varaseim teadaolev maal, mida kunstnik on eksponeerinud näitustel. Kubistlikus maalikunstis on kujutatavad esemed lihtsustunud või osadeks lahutatud ning sarnanevad geomeetrilistele kujunditele, näiteks kuupidele ja nii edasi.

Kirjeldatav maal on püstise ristküliku kujuline, mõõtudega 99 korda 66 sentimeetrit ning seda ümbritseb lihtsa profiiliga pruun puitraam.

Adamson-Ericu erksate toonidega maalil „Serenaad” on kujutatud akna all seisvat kitarrimängijat, kelle näos puuduvad väljamaalitud detailid. Figuuri jalas torkavad silma mustad ereoranžide kontsadega saapad. Muusik on paremal ning aken on vasakul. Põhiliselt on kasutatud geomeetrilisi kujundeid ja sirgete servadega pindu. Sooje punakaspruune toone tasakaalustavad sinine, mürkroheline ja lilla. Nooruslikkust lisab roosa.

Maali võib tinglikult jagada vasakuks ja paremaks pooleks. Mõtteline diagonaal, mis maali poolitab, moodustub erivärviliste pindade kokkupuutekohal. Diagonaal on ülalt alla suunaga paremale. See algab vasaku ülaserva esimese neljandiku juurest ja kulgeb alaserva keskjoonele välja. Diagonaalist vasakule jääb üks-kolmandik ja paremale kaks-kolmandikku maali pindalast.

Peaaegu kogu maali kõrgune üsna kogukas kitarriga figuur seisab keskmest veidi paremal, maali suuremal poolel, ja toetub parempoolsele sirgele jalale. Maali väiksema poole ülemise osa moodustab vasakule kaldu olev poolik aken; alumisele osale jääb kitarrimängija geomeetrilistest kujunditest moodustuv vabalt asetsev vasak jalg, millest kasvab välja suurte lehtedega potilill.

Kitarrimängija keha on otse, kuid ta nägu on poolviltu akna poole ja veidi vasakule kaldu. Näo ja kaela vahel puudub piirjoon, nii et moodustub kokku tilgakujuline kujund, mille terav ots jääb alla. Juuksed on eri värvi lilladest kujunditest. Üle kõrvade ulatuvad juuksed koolduvad väljapoole üles ja lõppevad terava tipuga. Näo ovaali toonitab paremalt poolt laubale langev tumelilla ja valgega nelinurkne salk.

Muusikul on seljas hele roosakaslilla pikkade käistega pluus ning kaela on seotud erinevates sinistes ja rohekates toonides rätt. Selle otsad on rinnal. Jalas on tal rätiga samades sinakasrohelistes toonides põlvpüksid, mille parempoolsest puhvis säärest ulatub välja tugev must saapasäär. Ereda oranži kontsaga saabas on külgvaates ning pikk peene otsaga saapanina on suunaga paremale. Jalg asub maali parempoolses alumises neljandikus.

Figuuri teine, vasakpoolne jalg ja püksisäär on lahendatud kubistlikult. Vasakpoolne jalg asub põhiliselt maali vasakul poolel – akna all maali vasakus alumises sektoris – ning algab kitarri alt parema püksisääre kõrvalt, moodustades diagonaalselt alla suunatud teravikuga kolmnurga. Pruun püksisäär muutub peale mõttelist diagonaali halliks ning saabas lõpeb erepunase nelinurkse kontsaga. Kontsa kõrval vasakul on madal must terava otsaga trapetsikujuline kujund, mida võib pidada saapaninaks. Nende kujundite alumine serv moodustab ülevalt parema püksisääre juurest kaarega alla maali alumisse vasakusse nurka kulgeva kumeruse.

Kitarr asub diagonaalselt muusiku rinnal. Kumerad ilma nukkideta õlad ja rinnal olev kitarr on teistpidi diagonaalis kui maali poolitav mõtteline diagonaal. Kitarr ulatub paremast välisservast õlgade kõrguselt kuni vasakule alla diagonaali keskpaigani akna parema alumise nurga juures. Muusiku käed on küünarnukkidest kõverdatud ja asuvad kitarrimängu asendis: vasakpoolne käsi on kitarril ja paremaga hoiab ta sõrmlauda.

Number 8 kujulise kitarri kõlakast on pealtpoolt jagatud neljaks erivärviliseks sektoriks. Pilli mängivast käest vasakule üles jääb lillakas, käest allapoole aga valge sektor. Viimane asub maali keskel ja on sektoritest suurim. Parempoolsed kaks sektorit on eri värvusega pähklipruunid: ülemine tumedam ja alumine heledam. Kõlakasti alumine mahuline osa on vasakult oranž ja paremalt poolt sinepivärvi pruun. Samad värvid korduvad sõrmlaual.

Maali vasakul poolel on pillimehe ülakeha kõrgune poolviltune aken. Kitsas aknaraam on ülevalt lilla ja alt helehall. Keskel on ka oranžikaspruuni ja sellest vasakul laik salatirohelist. Akna põikiraamil on triip erepunast ja valget. Roosakaslilla kardin kinnitub keskelt aknaraami külge. Akna paremast ülemisest nurgast paistab kolme voldiga ja ümarate otstega lehviku-kujund, mis kinnitub akna paremasse ülemisse nurka. Ka see võib olla osa kardinast.

Akna all kasvab suur potitaim. Kahevärviline lillepott, vasakult tumedat pähklivärvi ja paremalt must, toetub kitarrimängija vasakpoolsele saapaninale ja kontsale. Potti võib mõtteliselt pidada ka jalasääreks. Ka teravate otstega horisontaalselt ovaalne potipealne pind on kahevärviline ja sobivas toonis kitarriga. Tugev püstine sirge taimevars poolitab maali vasaku poole. Vars kasvab poti keskelt, on musta värvi ja terava kolmnurkse alumise otsaga. Varre keskel paremal on rohekassinist. Seal on ka must pung ja väike roheline leht. Taimevarre vasakpoolse serva tippu kinnituvad kolm suurt, mõlemast otsast teravatipulist ovaalset lehte. Nende ühine kinnitumiskoht on kitarri alumise serva kõrgusel. Lehed asetsevad paremale kaldu. Vasakpoolne pähklipruun leht ulatub akna alumise raami vasakpoolse kolmandikuni. Alumine tumesinine leht on suunatud poolviltu paremale alla kuni diagonaalini puhvpükste sääre kõrgusel. Ülemise ja alumise lehe alumine serv moodustab korrapärase kaare suunaga aknaraamist diagonaalselt alla paremale, kuni maali poolitava diagonaalini. Keskmise sinise- ja rohelisekirju lehe tipp jääb aga akna parema alumise nurga ja kitarri vasaku ülemise serva vahele.

Parempoolne tagapõhi on ülalt tumedam ja alt heledam punakaspruun. Eriti rõõmsalt mõjuvad maali ülemistesse nurkadesse maalitud oranžid pinnad. Vasakpoolne oranž aknapealne pind on kui viltuse aknaraami pikendus. Taustal paremal ülemises nurgas on suurem oranž kolmnurk. Kolmnurga terav tipp ulatub peaaegu kuni kitarriga figuuri õlani. Vasakul akna all ja lille taga on maali kõige külmem ja halli sisaldav ala.

Maal on pinnaline ja siin puuduvad varjud, justkui oleks kunstnik mänginud erinevate värviliste paberitükkidega. Vaid poti ümbrus on maalitud veidi ruumiliseks. Teos mõjub tervikuna kui värvide serenaad.



Adamson-Eric oli maalikunstnikuna eelkõige suurepärane kolorist. Maalil „Viiul ja vest” näeme kunstnikule iseloomulikke tundlikke, peeneid ja erisuunalisi pintslilööke rahulikumal suurel värvipinnal. Kuna Adamson-Eric õppis lapsena viiuli- ja klaverimängu, siis võime julgelt oletada, et maalil kujutatud viiul ja vest kuuluvad kunstnikule endale. Alati ideedest tulvil ja sirgeldavale kunstnikule viitab ka harilik pliiats vestitaskus.

Õlimaal lõuendil on püstise ristküliku kujuline, mõõtudega 81,3 korda 65,3 sentimeetrit ning ümbritsetud lihtsa valge puidust raamiga.

Teos on enamjaolt maalitud vaoshoitud pruunides toonides. Sellel on kujutatud riidepuul rippuvat vesti ja vesti kõrval püstises asendis olevat viiulit. Esemed on maali keskel ja võtavad enda alla suurema osa pinnast. Vest on vasakul, viiul paremal. Viiul asub vestist veidi eespool, katab kinni pool vesti parempoolsest hõlmast ja on peaaegu sama kõrge kui vest. Viiuli kõlakast ulatub umbes kahe-kolmandikuni vesti kõrgusest. Viiuli sõrmlaud ja pea (ehk tigu) ulatuvad vestist kõrgemale.

Vestiga riidepuu ripub suure naela otsas. Nael asub maali ülaservas keskmest veidi vasakul. Naela pea on suunaga vasakule ja riidepuu konks on suunaga paremale. Mõlemad jätavad endast varju seinale, naelast vasakule poole, seega vaatajale nähtamatu valgusallikas asub esemetest paremal. Riidepuu ise on vasakpoolse otsaga veidi allapoole viltu.

Pruun eest nööbitav vest on puidust riidepuul natuke lohakalt ja riidepuu suhtes teistpidi viltu, nii et parempoolne hõlm on madalamal ja vasakpoolne kõrgemal. Vasakpoolne hõlm asub parempoolse peal. Vasakpoolsel hõlmal on viis väikest pruuni nööpi, külje- ja rinnatasku ning viimases on kollane pliiats. Parempoolse, alumise hõlma alumisest taskust ripub metalse läikega uurikett, mis läheb eest kaarega vasakule läbi vesti alumise nööpaugu ning ripub maali keskkohal sirgelt alla peaaegu kuni maali alumise servani. Tasku ise jääb viiuli taha ja kett tuleb taskust välja otse viiuli vasakpoolse serva kõrvalt.

Vesti kolmnurksest kaelusest paistab osa vesti heledamast, maali tagapõhjaga ühte värvi voodrist. Kui vest ja viiul on soojades pruunides toonides, siis tagapõhi ja vesti vooder on heledamad ja külmemad, kuhu lisandub sinakasrohelist.

Vertikaalselt üle viiuli on maalitud poogen, mis on asetatud viiuli keskele ülevalt alla üle teo, suunaga poolviltu paremale. Poogen läheb maali ülaservas maalist välja, kuid alumises osas ulatub vaid veidi üle viiuli alumise serva. Poogna paremat serva rõhutab roheline joon. Näha on sõrmlaud, kuid keeli ei ole sinna maalitud.

Viiuli kõlakasti vasakpoolses ülemises osas on erkoranž sinakasrohelise südamikuga päikeselaik, mida tasakaalustab viiuli paremas alumises osas kollane värvilaik. Oranž värv tõmbab tähelepanu viiulile. Tundub, nagu viiuldaja süda hõõguks selles kohas.

Värvid moodustavad kolmnurki. Näiteks rohekad toonid on päikeselaigus, vasakpoolsel hõlmal, alumise tasku juures ja voodril.

Maali paremas servas – viiulist paremal pool viiulikasti ülemise serva kõrgusel – on ähmane foto või maal, mis kujutab inimest. Foto on maaliga samas koloriidis.

Maali heledam ja hallikamana mõjuv foon vestist vasakul on vaba ja siin on hästi jälgitavad väikesed pintslilöögid, mis sulanduvad üksteise sisse, moodustades kergelt väreleva laigulise pinna.

Maali vasakus alumises nurgas on pruuni värviga kirjutatud signatuur: adamson = eric 33x.

Taolist signatuuri kasutas kunstnik oma teoste märgistamiseks järjepidevalt alates aastast 1927.



Kuigi Adamson-Eric saavutas tuntuse maalikunstnikuna, tegeles ta ka tarbekunsti uuendamisega. Oma kunstiõpingute alguses tudeeris ta aastatel 1923 kuni 1924 Saksamaal Berliini Charlottenburgi Kunsttööstuskoolis, mis oli tarbekunsti- ja käsitöökool.

Adamson-Ericu tarbekunstilooming pälvis rahvusvahelise tunnustuse 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel – vaipade, portselanmaali ja terrakotanõude eest. Kirjeldatav vaip oli üks neist eksponaatidest. Vaiba originaal hävis 1944. aastal Tallinna märtsipommitamises, kuid säilinud kavandi järgi taastati kõne all olev teos muuseumile 1992. aastal ARS-i töökojas. Teostamiseks valitud flossatehnika on sõlmtehnika, kus lõim on linane ja kude villane. Tulemuseks on tihe ja pehme sõlmvaip, mis sobib väga hästi seinatekstiiliks.

Suur püstise ristküliku kujuline seinavaip on 2,18 meetrit kõrge ja 1,38 meetrit lai. Vaiba alumises otsas ripuvad linased narmad.

Vaibal on kujutatud sügisõhtust parki või metsa. Vaip on üleni kujunditega kaetud, kuid näiliselt rahulikul teosel tegelikult kahte ühesugust objekti ei leia. Kunstnik on teadlikult asendanud klassikalise sümmeetria erinevate kontrastsete värvipindade ja pinnarütmide tasakaaluga.

Kui jagada vaip mõtteliselt kuueks võrdseks ruuduks, siis igasse ruutu mahub üks stiliseeritud, lihtsustatud kujuga sinakashalli värvi puuvõra. Võrad on pigem vertikaalselt ovaalsed kui ümarad, veidi ebakorrapärased ja sakiliste servadega. Võrad asuvad vaibal ülevalt alla kahes reas – kolm võra kummaski reas üksteise all – ja on omavahel ühenduses. Vasaku keskmise ja parema ülemise võra sees on peaaegu kogu puuvõra suurune suur kaselehekujuline kollane laik. Nende kahe puuvõra sinakashall värv ümbritseb kollaseid lehekujulisi laike võrade keskel.

Puuvõrasid ühendavad ka vertikaalselt püstised heledad tüved, mis on võrade sees täies pikkuses näha. Puutüvesid on vaibal kokku 7. Neist 5 on kompositsioonis kesksel kohal: kaks üleval reas kõrvuti ja kolm tüve kasvab kõrvuti ühtlaste vahedega alumises reas. Kolm alumist tüve kasvavad välja vaiba alumisest servast, ulatudes kuni kahe-kolmandikuni keskmiste puuvõrade kõrgusest. Kaks ilma võrata tüve on kummalgi pool vaiba servas: vasakpoolne võrata tüvi asub vaiba keskmises kolmandikus ja parempoolne võrata tüvi vaiba ülemises kolmandikus eraldi foonil.

Ülemised kaks puutüve ei asetse alumiste tüvedega kohakuti. Need algavad alumiste tüvede vahelt keskmiste võrade alumisest servast ja lõppevad ülemiste võrade ülemises servas. Tüved on võrade keskel. Alumise rea keskmine tüvi on täpselt vaiba keskosas ja ainsana ei ühenda puuvõrasid, kuid tema ladvaosa puudutab parempoolset keskmist puuvõra. Alumise rea kaks äärmist tüve aga läbivad alumisi äärmisi puuvõrasid keskelt ja kasvavad poolviltu läbi keskmiste võrade välimise neljandiku, ulatudes puuvõrade välimise servani umbes kahe-kolmandiku juures võrade kõrgusest. Need kaks tüve painduvad diagonaalis ülevalt veidi väljapoole nagu lillekimp, mis läheb ülevalt laiemaks. Kuna vaibal kahte ühesugust kujundit ei leia, siis on kõigi enam-vähem sarnaste objektide kõrgused vaibal veidike erinevad. Nii on ka puude tüved veidi erineva pikkusega.

Puutüvesid, nagu kõiki teisigi kujundeid vaibal, on kujutatud ebakorrapärase murtud joonega. Tüved on vaheldumisi kreemja valge ja halli värvusega ning mõne koha peal on neil kasetüvele iseloomulikke horisontaalseid triipe. Triibud on kollased.

Mõlemal pool tüvesid on puuvõradel vertikaalselt kulgevad helehallide ühepikkuste diagonaaljoontega triibu- või kalasabamustriribad. Kalasabamuster esineb vaibal mõlemat pidi – nii suunaga ülevalt alla kui ka alt üles. Igal puuvõral on mustri paigutus erinev ja triibumuster võib asuda ka peaaegu puuvõra servas. Kaselehekujulistel kollastel laikudel on triibumuster võrade värvi sinakashall.

Puutüvedel on ebakorrapäraseid hargnemisi – 6 kuni 9 iga tüve kohta –, ja nii üle kogu vaiba. Iga lühikese kõrvalharu otsas on värviline ebakorrapärase kujuga ovaal, mis võiks kokkuleppeliselt olla stiliseeritud lehe kujund. Enamik taolisi lehti jääb puuvõradele või nende piirile, aga lehti on ka tagapõhjal. Kõik lehed on veidi erineva kuju, suuruse ja värvilahendusega. Osa neist on ühest servast sakilised. Enamasti on lehed pooleldi üht ja pooleldi teist värvi, aga värvid paiknevad ka kolme või nelja sektori kaupa. Värvid on hele- ja tumesinine, beež, must, oranžikaspruun, pruun ja roheline. Osadele lehtedele ja üle kogu tagapõhja on sisse kootud kunstniku käekirjale iseloomulikke, teist värvi träpse, mis oleks nagu maalitud väikeste pintslitõmmetega.

Vaibal on puudele lennanud kokku 8 väiksemat lindu. Tähelepanu köidab vaiba alumise keskmise tüve ladvas teistest veidi suuremal oranžikaspruunil lehel istuv kollane lind. Lind asub vaibal kahe-kolmandiku kõrgusel ning vertikaalsest keskjoonest veidi paremal. Linnu nokk on vasakule, saba paremale. Erinevatele lehtedele üle kogu vaiba on paigutatud veel 6 väiksemat kollast lindu. Kui teised linnud on lehtedel, siis kaheksas lind on vabalt vaiba paremas ülemises nurgas ja vaatab paremale.

Vaiba tagapõhi on adamsonericlikult träpsuline, tumedates toonides ja vaheldumisi peenemate horisontaalsete tumedamate joontega. Ülemiste võrade taga vasakul serval ja alumisest keskmisest puutüvest paremal on mustjas-sinist vaheldumisi mustade horisontaaljoontega. Teine oluline tagapõhja värvus on punakaspruun, mida on vaiba vasakus ülaservas ja keskmisest alumisest kasetüvest vasakul pool ning vaiba paremas servas parempoolsest alumisest kasetüvest paremal pool. Vaiba alumises servas on veidi nii kollast, oranžikas-punakaspruuni kui ka mürkrohelist. Roheline moodustab tagapõhjal mõttelise kolmnurga: seda on allservas, vasakus servas keskel ja paremal ülaservas. Vaiba ülemise serva keskel jääb tagapõhjale suurem oranžikaspruun ala, mis meenutab õhtutaevast.

Lindudega vaipa iseloomustab loominguline julgus, rõõmsad värvilahendused, dünaamilised mustrid ning hea materjalitunnetus, mis on omane kogu Adamson-Ericu tarbekunstiloomingule.



Puidust mööblikomplekt on järjekordne näide Adamson-Ericu andekast ja mängulisest tarbekunstiloomingust 1930. aastatel. Antud mööblikomplekt asus kunstniku kodus Tehnika tänaval Tallinnas ning oli igapäevaselt kasutuses. Mööbel valmistati Richard Wunderlichi ja Erich Birki tisleritöökojas Uudne Mööbel. Pärast kunstniku abikaasa, tekstiilikunstnik Mari Adamsoni lahkumist 2000. aastal jõudis mööbel Adamson-Ericu muuseumisse.

Komplekti kuuluvad musta värvi kummut, puiduvärvi ovaalse pikendatava plaadiga ja musta massiivse jalaga laud ning kuus musta, punutud põhjaga tooli. Vasest tasapinnaline ringikujuline laelambivari laua kohal sobib stiililt ülejäänud esemetega.

Uudse lahendusega mööblis on Adamson-Ericule omaselt stiliseeritud rahvakunstielemente ja seotud talumööbli konstruktsioonilahendusi tollaste euroopalike moesuundadega. Efekti lisamiseks on kasutatud reljeefset puulõiget lauajalal ja kapiustel, mis on värvitud mustaks. Naturaalsetes puidutoonides lauaplaat on kaunistatud intarsiatehnikas fantaasiaküllase mustriga. Intarsiatehnika seisneb eri värvi õhukeste puitplaatide kombineerimises mingi suurema pinna kaunistamiseks. Tegu on omamoodi puitmosaiigiga.

Vaadeldav laud on 75 sentimeetri kõrgune. Ümara lauaplaadi läbimõõt kokkupandult on 120 sentimeetrit. Lauaplaat lahtivõetult on 220 sentimeetrit pikk.

Kogu plaat koosneb kaheksast helepruunist pinnast: neli ruudukujulist pinda on keskel (vaheplaadil) ning kummalgi ümaral otsaplaadil paikneb kaks sektorikujulist pinda. Kõik need pinnad on paigutatud nii, et puidusüü muster liigub vastupäeva ehk vasakult paremale ning on igal pinnal end keeranud ise suunda. Umbes 20 sentimeetri kauguselt lauaplaadi servast algab laua sisemine tumepruunide spooniribadega kujundatud muster. Ümarates otstes on figuratiivsed põhikujundid ja keskosas ebakorrapärane ruudustik. Ruudustik läbib ka lauaotstes olevaid figuure. Osa ruute on ilma ühe küljeta ja avatud. Kogu muster on laiguline, sest seal, kus ruudustiku riba läheb üle põhikujundi piirjoonte, muutub kujundi värvus helepruuniks. Mustrijoonise mäng heleda ja tumeda tooniga käib malelaua põhimõttel.

Laua dekoor on inimeste, argiesemete, loomade, lindude ja kaladega. Algne ümarlauamuster jääb lahtivõetud laua otstesse kahe poolkuukujulise pinnana. Alustame mustri kirjeldamist laua uksepoolsest küljest vastupäeva.

Vasakult alates on esimeses vasakpoolses sektoris poole plaadini ulatuv ruut, mille vasaku välimise külje sees on kummuli kann. Kannu kõrval paremal on kaabuga tagurpidi mees, kes hoiab paremas käes kirvest ja pea kohal lindu. Mehe ülakeha on ruudust väljas ja ulatub kuni kogu mustrit ümbritseva mõttelise ringi välisservani. Ruudu paremast küljest tuleb mustririba u-kujuliselt ette alla ning läheb parempoolse haruga kõrvaloleva sektori sisse. Ruudu paremas küljes on sarvedega härja pea vaatega vasakule. Härja selja sees on külili lind peaga allapoole.

Järgmises lauaplaadi sektoris härja taga vaatab mehesuurune püstine rätiga naine paremale. Naise rinnal on sõlg ning ta kannab äratuntavat põlle. Härg ja naine on u-kujundi sees. Naine on parempoolse käe sirutanud üle u-kujundi parempoolse haru – kõrval rippuva kala suunas. Käe kohal on kolmhark. Kala kõrval paremas servas on mõõtmetelt väiksem tagurpidi naisefiguur ning kummuli pokaal. Naisest all nii vasakul kui ka paremal pool on kaks sakilist mustririba, mis ristuvad naise jalgade juures. Vasakpoolsel sakiribal on kirjas valmimisaasta 1938. Päris all, lauaplaadi ümaruse alumisel serval on tagurpidi võti ümara peaga.

Vastupäeva edasi liikudes algab lauaplaadi teise poole muster külili redeli ja naisega, kelle käes on ämber. Naine on külili ja vaatab paremale. Temast allpool on kujutatud vähk ja teistpidi kummuli lind. Kesksel kohal on tahapoole pööratud peaga ja valjastega seisev hobune. All hobuse jalgade vahel – teistpidi u-kujundi serval – on tagurpidi mask. Hobuse tagakeha läbib ülalt alla kahe sakiga ribamuster, mille ülemises otsas on vankriratas. Hobuse taga on kummuli, peaga allapoole, lühikese sabaga loom, mida võib ka karuks pidada. Mustri lõpetab kummuli kuningakroon looma jalgade all.

Laua all keskel on ainult üks 30 sentimeetri laiune must massiivne, juba tuttavaid mustreid täis lõigatud nelinurkne jalg, mis on toestatud kahe põrandale toetuva plaadiga.

Toolid koos leeniga on umbes 85 sentimeetrit kõrged, toolipõhi ise on põrandast 45 sentimeetri kõrgusel. Tooli tagumised jalad pikenevad ühes tükis leeni külgpuudeks, mida omavahel ühendavad kolm põikpuud. Alumine põikpuu on istmest veidi allpool. Ülemine ja alumine põikpuu on pealt lainelised. Keskmine nikerdustega põikpuu jääb istuja selja taha. Mustris on aimatavad nurgeliste kätega inimkogud, kuid paremal on selgelt äratuntav lind vasakule pööratud nokaga. Tooli jalgu ühendavad alt kummagi külje pealt peenemad põikpuud ja need on tooli alt keskelt omavahel ühendatud veel ühe samasuguse põikpuuga. Toolipõhjad on oma kujult tagant kitsamad ja eest laiemad. Nöörist punutud põhjad on ilmselt inspiratsiooni saanud traditsioonilisest talumööblist. Punutis moodustab kaldristikujulise mustri ning kinnitub servadest ümber toolipõhja tugipuude.

Massiivne, kuid samas elegantne teravate nurkadega kummut on 105 sentimeetrit kõrge, 61,5 sentimeetrit sügav ja 225 sentimeetrit lai. Kummutil on paks katteplaat ja põhi. Katteplaadi all on soonelise esiservaga väljatõmmatavad plaadid. Kummutil on neli vastakuti lahtikäivat ust: kaks vasakul ja kaks paremal pool. Iga ukse taga on riiulid ning parempoolseima ukse taga on viis sahtlit.

Kummuti kummagi poole vasakpoolsel uksel on vaskkinnis ja parempoolsel uksel lukuauk. Kahe uksepoole kokkupuutejoonel keskel on ruudukujuline väga paljude elementidega, puusse nikerdatud kaunistus, mis võtab enda alla umbes poole uste pindalast. Pool mustrist on ühel uksepoolel, teine pool teisel. Iga ukse muster on erinev, ebaühtlase kõrgusega ja astmeline, tihedalt läbitöötatud geomeetriliste kujunditega ning kordab osaliselt laua mustrit.

Vasakpoolse uksepaari vasakul uksel on vasakult alates kaabuga mees ja naine ülestõstetud käega, millel on kalad. Naise parempoolse õla taga on ristikujund, allpool on vasakpoolse jala king ninaga vasakule. Kõrvaloleval uksel võib ülevalpool aimata kätt ja naisefiguuri ning istuvat lindu ja härjapead. Allpool aga võtit ja saehambaid ning lisaks palju muud.

Parempoolsele uksepaarile jääb vasakult alates naine profiilis, üleval on mees härjaga ning nende kohal lendav lind. All on piimakann ja mask näokujutisega. Kõige parempoolsemal uksel on ülevalpool hobune vankriga, keskel on kann ja all paremal hobuse tagajalg.

Kummut seisab neljal massiivsel ristikujulise läbilõikega jalal, mis on paarikümne sentimeetri kõrgused ja samuti nikerdatud. Parempoolse jala mustril on näiteks äratuntav stiliseeritud sorgus vuntsidega nägu.

Mööblikomplekt oma lõbusate detailide rohkuses pakub üha uut avastamisrõõmu.



Oma elu viimasel aastakümnel keskendus Adamson-Eric peamiselt abstraktsele kunstile, kus on loobutud selgelt äratuntavate asjade, inimeste ja looduse kujutamisest. 1966. aastal telliti Adamson-Ericult kohviku Tallinn varietee seintele dekoratiivmaalide sari. Kunstnik maalis õlivärvidega puitkiudplaadile 20 erineva suurusega abstraktset ja kauni erksavärvilise koloriidiga teost. Kuna tollane kunstinõukogu lükkas esialgse abstraktsete maalide komplekti tagasi, siis järgmisena maalitud teostele lisandusid juba ka mõned figuurid ja näod. Sari jäi siiski lõpetamata – kunstnik suri 2. detsembril 1968. aastal.

Kirjeldamiseks on valitud väike püstise ristküliku kujuline maal mõõtudega 18,2 korda 10,3 sentimeetrit.

Kuna Adamson-Eric pidas oluliseks harmooniat maali ja selle juurde kuuluva raami vahel, siis on maalisarja raamitüüp tema enda disainitud. Metalse läikega kulla- ja pronksikarva raam on umbes 12 sentimeetrit lai. Raam on astmeline: välimine osa on madal ja lai ning sisemine osa kõrge ja kitsam, eendudes seinapinnast 6 sentimeetrit. Raami sisemine, maaliga kokkupuutuv pool on kolme kitsa soonega. Maal asub sisemise soonelise osa kõrgema pinna lähedal, mis on vastupidine sellele, mida me tavaliselt raamitud maalide juures kohtame. Raami madala osa välisservas on omakorda kandilist raami meenutav rant. Randi ja raami vahele jääb süvendatud soon, mille pinnale on tõmmatud maali koloriidist lähtuv värvitriip. Seepärast ongi sarjas osad raamid roheka, teised roosaka ja kolmandad kollase triibuga. Meie käsitletaval näidismaalil on see triip helekollane ja umbes 3,3 sentimeetri laiune. Kohati tundub, et teosega hästi sobiv triip on ebaühtlane.

Maalil on kujutatud nelinurkseid kujundeid, mis on kas trapetsikujulised või millel on järsud äralõigatud servad või väljaulatuvad nurgad. Jooni kasutatud ei ole. Kujundid moodustuvad selgepiiriliste värvipindade kokkupuutumise tulemusena. Erinevalt sarja mõnedest teistest maalidest ei esine siin sulavaid üleminekuid ja hajuvaid laike.

Maal on jagatud erinevate värviliste pindadega kolmeks horisontaalselt üksteise all asuvaks osaks, mille keskmine osa on teistest suurem. Need kolm osa saab omakorda tinglikult jagada vertikaalselt kolmeks. Vertikaalsete värvipindade servad on kokkupuutekohal kõik veidi diagonaalselt siia- või sinnapoole viltu. Horisontaalpindade kokkupuutekohad jooksevad sirgelt.

Maali keskel ülalt alla on põhikujund, mida võib lihtsustatult pidada väga nurgeliseks kõrvaleviidud kätega tüdrukuks, kelle selja taga lendleb põllepael. Ent vaataja võib siin näha ka hoopis kandilise nokaga parti või helesinisel alusel seisvat samovari. Kunstnik on jätnud fantaasiale ruumi. Kirjeldatud põhikujundil on kasutatud vaheldumisi ainult hele- ja tumekollast värvi.

Maali ülemise kolmandiku tagapõhja värvid vasakult paremale on: must, helesinine ja helekollane. Iga ruut on konkreetset värvi. Üleminek ühelt värvilt teisele on järsk. Keskmine helesinine ala laieneb ülalt alla ühtlaselt trapetsikujuliselt. Paremal kollase ja helesinise värvi piiril on oranžikas ebakorrapärase kujuga värvilaik.

Keskmise osa tagapõhja värvid vasakult paremale on: punakaspruun, valge ja helesinine. Alumise osa tagapõhja värvid on vastavalt kaks kollast ja punakaspruun.

Kui me oletame, et maalil on kujutatud tüdrukut, siis ülemise keskmise helesinise kolmandiku keskel on helekollane ümar sinise täpiga pea, mille küljest läheb vasakpoolse mustja ruudu sisse tumekollane pats, mis on kandilise laieneva nelinurkse otsaga. Pea peal on tumekollane viltune nelinurk ja peast allpool laieneb tumekollane kujund trapetsikujuliselt õlgadeks.

Valge ala sisse maali keskmises osas jäävad: helekollane keha ülaosa koos laiali sirutatud kätega, tumekollane trapetsikujuliselt kitsenev vöökoht kuni trapetsikujuliselt laieneva puusajooneni ning helekollane puusadest alates kitsenev seelik. Vasakpoolse punakaspruuni pinna sisse maali keskel ulatub helekollane käsi. Figuuri puusa kohalt ulatub punakaspruuni kujundi sisse ka ülespoole kaardus helekollane põllepael, saba või sang.

Maali alumise kolmandiku ülemises osas ja seeliku allservas on kaks tumekollast, harki seisvat ja omavahel tumekollase horisontaaljoonega ühendatud kandilist jalalaba, ninadega väljapoole. Tüdruk seisab kandadega helesinisel pingil või alusel, millel on kaks madalat jalga. Pingi vasakpoolse jala juures diagonaalselt all ja vasakul on tumekollane väike ruut. Kaks oranžikat sama suurt ruutu on veidi allpool maali allservas pingi mõlema jalaga kohakuti. Figuuri parempoolse jala alt ja pingi parempoolse jala kõrvalt algab paremale alla viltu kulgeva sirge servaga punakaspruuni värvi ala.

Tagapõhja musta, punakaspruuni ja sinise pinna sees on lisaks veel paar pisemat kindlapiirilist helekollast laiku.

Maali kandilised ja erksavärvilised kujundid mõjuvad värskendavalt ja elurõõmsalt.