Muuseumist ja Adamson-Ericust


Eesti Kunstimuuseumi filiaal Adamson-Ericu muuseum kogub, säilitab, uurib ja tutvustab Eesti ühe mitmekülgseima kunstniku loomingut. Isikumuuseumile pani aluse kunstnik Adamson-Ericu lese Mari Adamsoni suurejooneline kingitus, mis koosnes ligi tuhandest kunstiteosest. Ekspositsioon avati pidulikult kunstniku surma-aastapäeval 2. detsembril 1983. aastal. Kunstnik ise pole selles hoones kunagi elanud, seetõttu ei leia elulooline osa muuseumis laiemat kajastamist.

Muuseumi püsiekspositsioon teise korruse näitusesaalides annab ülevaate kunstniku rikkalikust loomingust. Esimesel korrusel toimuvad mitu korda aastas vahetuvad näitused ning keldrikorrusel asub töötuba – kunstikelder pakub kõigile võimalusi ise meisterdada ja luua. Lisaks on muuseumil kasutada keskajahõnguline sisehoov, kus aeg-ajalt toimuvad põnevad näituseprojektid ja elamusüritused. Tänu rahvusvahelistele kontaktidele Jaapani, Läti, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani ja teiste riikide muuseumide ja kunstnikega on siin toimunud regulaarselt ka nende maade kunsti tutvustavaid näitusi. Aja jooksul on kümned tuhanded külastajad leidnud tee sellesse huvitavasse majja, kus hõljub hea professionaalse kunsti inspireeriv hingus.

Adamson-Ericu muuseum asub Tallinna vanalinnas romantilisel trepptänaval ajaloolises kodanikumajas. Lühike jalg kujunes juba 13. sajandil oluliseks jalakäigu-ühendusteeks Toompea linnuse ja all-linna vahel. Kodanikumaja Lühikese jala ja Rüütli tänava nurgal ning selle juurde kuulunud kivist aitu ja väikest maja Lühikese jala ääres on esmakordselt mainitud 1542. aasta ürikutes. Keskajal asusid siinsel kinnistul vask- ja lukkseppade töökojad. Viimastel sajanditel paiknesid majas korterid ning on teada, et veel 20. sajandi alguses rautati sisehoovis hobuseid. Tavapäraselt liideti keskaegsed tänavaäärsed majad ümberehituste käigus nende juurde kuuluvate teisejärguliste hoonetega. Nii on ka praegune selgete ajalooliste tunnusteta maja aadressil Lühike jalg 3 mitme-etapilise ehituslooga.



Eesti kultuuriloos on kunstnik Adamson-Ericul väljapaistev erandlik roll tänu tema suurtele organisaatorivõimetele ning loovale mitmekülgsusele, mis väljendub sadades teostes nii kujutava kui ka tarbekunsti valdkonnas.

18 augustil 1902. aastal sündis Tartus riidekaupmehe Jaan Adamsoni perre neljas laps, kes sai ristimisel nimeks Erich Carl Hugo Adamson. Kunstnikunime „adamson-eric” hakkas ta kasutama oma teoste signeerimisel alates 1927. aastast. Üks põhjusi oli noore kunstniku soov vältida näituste nimestikes ja kunstiarvustustes segiajamist vanema kolleegi, skulptor Amandus Adamsoniga.

Kunstiõpingud viisid nooruki juba aastal 1923 Berliini ja sealt edasi 1924. aasta kevadel Pariisi. Adamson-Eric täiendas end Colarossi, Ransoni ja Montparnasse’i vabaakadeemiates ning Valeri Šuhhajevi eraakadeemias. Õppejõudude hulgas olid mainekad kunstnikud Charles Guérin, Roger Bissière, André Lhote ning Moïse Kisling. Põgusalt puutus Adamson-Eric kokku ka George Braque’iga.

Neil aastatel oli Pariis vaieldamatult Euroopa kunstielu keskus, kuid tulevase meistri loomingulised enesetäiendusreisid viisid teda ka Itaaliasse, Lõuna-Prantsusmaale, Norrasse, Soome ja Hispaaniasse ning 1933. aasta talvest kuni 1934. aasta suveni pikemas ajaks ka Kreekasse. Vahemere ääres toimuski üks sügavamaid muutusi Adamson-Ericu kui maalija väljenduslaadis. Seni oli ta noore kunstnikuna pindmiselt suhestunud paljude modernistlike suundumustega, kuid alates 1934. aastast saame rääkida juba väljakujunenud kunstniku isikupärasest maalilaadist, mis toetus prantsuspärasele värvikultuurile, kuid omas kindlat sidet ka kodumaise olustiku ja kunstitraditsiooniga. Valdavaks sai hilis-impressionistlikult õhuline maal, milles oli eriline koht tundlike nüanssidega värvikasutusel. Paletile varem läbisegatud värvidel ja hõrkudel pooltoonidel oli seejuures kanda erakordselt oluline roll. 1930. aastate keskel ja teises pooles saabus Adamson-Ericu loominguline kõrghetk, mida kroonisid isikunäitused Soomes ja Rootsis.

Adamson-Eric oli maalikunsti kõrval tegev ka pea kõigis tarbekunsti valdkondades. Tema isikupärane kujundikeel ja hea materjalitunnetus on teinud ajatult nauditavaks tema kujundatud ehted, portselani, nahkehistöö, tekstiilid ja mööbli.

Uuendustele aldis natuur ja loovus olid need positiivsed tegurid, mis aitasid kunstnikku ka keerulistel Teise maailmasõja järgsetel aastatel. Toonaste võimulolijate ideoloogiline ja poliitiline survestamine ning insuldi tagajärjel tekkinud parema kehapoole halvatus ei võimaldanud Adamson-Ericul senist aktiivsust jätkata, kuid tema loometee kümme viimast aastat olid siiski otsingulised ja huvitavad. Nende aastate jooksul valmis kunstnikul ligi tuhat glasuurvärvidega maalitud peopesasuurust keraamilist plaati, kümneid õlimaale ja hulgaliselt ehteid, nahatöid ning maalitud portselanist nõusid.