Kunstnik Adamson-Ericust

Adamson-Eric (Erich Carl Hugo Adamson; 1902–1968) oli silmapaistev kultuuritegelane ja loominguline isiksus eesti kunstis. Eelkõige pühendus ta maalimisele, aga tegeles ka peaaegu kõigi tarbekunstiharudega. Adamson-Ericu isikupärast maali- ja tarbekunstiloomingut iseloomustab elegants, peen värvivalik ja kohati vaimukus. Maalijana kujunes ta välja Pariisi vabaakadeemiates, ent samas oli ta sügavalt seotud koduse põhjamaise keskkonnaga ja eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga. Adamson-Ericu loodud tarbekunstiesemed olid unikaalsed, art deco sugemetega, ent samal ajal funktsionaalsed kunstiteosed. Tema loomingus peegeldub eesti kujutava ja tarbekunsti areng enam kui nelja aastakümne vältel.

Elulugu

18. augustil (uue kalendri järgi) 1902. aastal sündis Tartus riidekaupmees Jaan Adamsonil ja tema naisel Annal neljas laps, kelle ristinimeks sai Erich Karl Hugo Adamson.

Alghariduse sai ta kodus ning Kooritse algkoolis.

1910–1920

Õppis Tartu Aleksandri gümnaasiumis (mis nimetati 1920 Hugo Treffneri gümnaasiumiks; jäi lõpetamata).

1920–1923

Oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas vabakuulaja, samuti kunstikooli Pallas õpilaste nimekirjas.

1923–1924

Õppis Berliinis Charlottenburgi kunsttööstuskoolis, juhendajaks prof Harold Bengen.

1924–1927

Kunstiõpingud Pariisi vabaakadeemiates: F. Colarossi vabaakadeemia (õppejõududeks Bernhard Naudin, Charles Guérin); P. Ransoni vabaakadeemia (õpetajad Roger Bissière ja Georges Braque); Montparnasse’i vabaakadeemia (õpetajateks Andrè Lhote ja Moïse Kisling); Vassili Šuhhajevi eraakadeemia

1925

Esmaesinemine maalidega Tallinnas II Eesti kunsti ülevaatenäitusel (15.09.–15.10). Esinemine Berliinis näitusel „Novembergruppe” kahe maaliga.

Enesetäiendusreis Itaaliasse, kus liikus Genovast kuni Napolini ning viibis ka Capril.

1926

Esines koos Nikolai Triigiga Jaan Koorti kutsel Eesti Kunstnike Liidu näitusel Tallinnas.

Reisis sügisel Soomes.

1927

Astus Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu (EKKKÜ) liikmeks (kuulus sinna aastani 1936).

Eksponeeris teoseid Pariisis suurtel näitustel Sügissalongis (Salon d’automne), Sõltumatute salongis (Salon des Indépendants) ning Tuileries’ salongis (Salon des Tuileries).

1927–1937

Eksponeeris järjepidevalt oma teoseid Pariisis eespool nimetatud salongides.

1928

Mais esines Oslos Blomqvisti galeriis „Pariisi eesti kunstnikkude grupi” nime all koos Kristjan Tederi ja Eduard Wiiraltiga.

29.06.–12.07

Tallinnas Vene tn 22 toimus Adamson-Ericu, Kristjan Tederi ja Eduard Wiiralti näitus. Sama näitus toimus ka Pärnus, kus liitus Anton Starkopf.

1929

Eesti kunsti näitus Helsingis (09.02.–03.03). Soome riik ostis Ateneumi kogusse „Siuts Barbaruse portree” (1928). Huvireis Nõukogude Liitu, kus tutvus Leningradi ja Moskva kunstikogudega. Eesti kunsti näitus Lüübekis (02.04.–23.04).Eesti kunsti näitus Pariisis (04.05.–18.05). Adamson-Eric oli üks väljapaneku organisaatoreid ja osales ka kunstnikuna. Näituselt osteti Luksemburgi Jeu de Paume’i muuseumile tema „Isa portree” (1928), mis kuulub praegu Pariisi Georges Pompidou Keskuse kogudesse.

Tema teoseid eksponeeriti Eesti kunsti tutvustavatel näitustel Kielis (15.08.–20.09) ja Köningsbergis (06.10.–03.11)

Reisis Euroopas. Poolas peatus Varssavis ja Krakovis, seejärel Austrias Viinis ning lõpuks Zürichis, kust siirdus tagasi Pariisi.

Tallinnas Eesti Kunstimuuseumis toimus iseseisev kunstinäitus (24.11.1929–07.01.1930), väljapaneku nimestikus oli 17 teost (õlimaalide kõrval ka tekstiilesemeid, mis olid kootud Tallinna Naiskutsekoolis).

Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Pariisis (pool aastat).

1930

Isikunäitus Tartus kunstikoolis Pallas Karlova tn 2 (09.03.–23.03) koos Kristjan Tederiga (näituse nimestikus on 39 Adamson-Ericu õlimaali).

Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Pariisis (pool aastat).

Tema teoseid eksponeeriti Eesti kunsti tutvustavatel näitustel Berliinis (04.01.–19.01), Kölnis (15.03.–30.03) ja Kopenhaagenis (10.05.–25.05)

1931

Sõitis Püreneedesse. Peatus Baskimaal St. Jean Pied du Porti asulas. Hispaania reis algas sügisel ja pikema peatuse tegi kunstnik talvel Mallorcal.

1932

Pikem ringreis kevadel Hispaanias, mille käigus külastas mitmeid kunstikeskusi ja muuseume.

Tulnud tagasi Eestisse, elas kunstnik põhiliselt Tallinnas ning oli perioodil 1932–1935 Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuses EKKKÜ esindaja, sihtkapitali esinduskogu juhatuse liige ja abiesimees.

1933

Hilissügisel sõitis läbi Kesk-Euroopa Kreekasse, peatus Ateenas 1934. aasta mai lõpuni. Reisil valmis mahukas maalisari ja joonistusi Ateena vaadete, maastike ning kuninga vahisõduritega.

1934

Naasis varasuvel Kreekast, läks Lõuna-Eestisse, kus maalis oma emale kuuluvas Komsi talus mitmeid Puka maastikke.

Tallinna Kunstihoone avamisnäitus (15.09.–08.10). Adamson-Eric sai uude Tallinna Kunstihoonesse ateljee, kus toimus ka isikunäitus, nn ateljeemanifestatsioon Kreekas valminud töödest.

1934–1935

Oli EKKKÜ abiesimees ja Kujutavate Kunstnike Klubi abiesimees.

Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse põhimääruses tehti muudatus, mille kohaselt ei valinud seda organit enam kunstiorganisatsioonid.

1935

Eesti kunsti näitus Moskvas, Adamson-Eric oli näituse komissar. Näituselt osteti tema „Isa portree II” (1930–1932) Moskva Uue Lääne Kunsti Muuseumi kogusse. Aastal 1971 anti see üle Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni (EKM M 4448).

Reisis NSVL lõunaosas ja maalis Suhhumis.

1935–1940

Rakenduskunstiühingu (RaKü) liige.

1936

2. jaanuaril registreeriti Tallinnas Adamson-Ericu ja Mari Adamsoni abielu.

Isikunäitus Helsingi Strindbergi Galeriis (24.10.–04.11). Näituse nimestikus on 42 teost aastatest 1929–1936. Ilmus kataloog (eessõnade autorid Helsingi Ülikooli dots Ludvig Wennervirta ja Tartu Ülikooli prof Sten Karling). Soome valitsuse poolt osteti maal „Talvine Tallinn” 1935.

1937

Pariisi maailmanäitus avati 26. mail, Balti paviljon alles 17. juunil. Adamson-Eric sai tunnustusena kaks audiplomit (Diplômes d’honneur) vaipade, portselani ja keraamika eest. Osales ka näituse kujundamisel.

1938

Isikunäitus Tallinna Kunstihoones (12.02.–20.02). Eksponeeris 148 teost, ilmus kataloog (TÜ prof Sten Karlingi eessõnaga). Berliini rahvusvahelisel tarbekunstinäitusel pälvis aumedali nahkehistööde eest. Puhkuse- ja tööreis Soome: Klippulas maalis mitmeid akte, kompositsioone ja maastikke.

Kutseõiguse seadus nõudis kunstnike registreerimist diplomi alusel. Registreerimata jäid Adamson-Eric, Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Karl Pärsimägi, Eduard Wiiralt ja mitmed teised tuntud kunstnikud.

1939

Isikunäitus Stockholmi Kunstnike Majas (Stockholm Konstnärshuset, 06.05.–18.05). Eksponeeritud oli 64 teost: maalid, tekstiil, portselan, nahkehistöö. Ilmus kataloog (TÜ professori Sten Karlingi eessõnaga). Rahvusmuuseumi osteti „Seisev akt” 1937, köide „Kalevipoeg” 1938 ja dekoratiivtaldrik 1938. Osales oma maalidega Eesti kunsti näitustel Roomas (18.02.–28.02); Budapestis (24.03.–10.04); Antwerpenis (20.05.–07.06). Antwerpenis osteti näituselt Adamson-Ericu maal „Eesti tüdruk”.

Maalide näitus Tallinna Kunstihoones (08.09.–18.09; nn kuue kunstniku näitus), kus esinesid Adamson-Eric, Aleksander Bergman-Vardi, Jaan Grünberg, Kaarel Liimand, Karl Pärsimägi, Kristjan Teder.

1940

Näitus Tartus sama grupiga, mis Tallinnas Pallase ruumides (21.01.–05.02).

Nn juunipööre. Eestis tuli võimule uus valitsus, kuhu kuulusid peaminister J. Vares-Barbarus, haridusminister J. Semper jt.

Juuli algul valiti Eesti NSV kujutavate kunstnike organiseeriv toimkond nii Lõuna-Eesti kui Tallinna esindajatest. Tallinnas kuulusid sellesse Adamson-Eric (sekretär), Johannes Greenberg, Voldemar Mellik, Richard Sagrits ja Ferdi Sannamees, Tartus Aleksander Bergman-Vardi, Ernst Jõesaar, Arkadio Laigo, Juhan Nõmmik ja Kaarel Liimand.

1941

Evakueeriti Nõukogude Liidu tagalasse.

1940–1942

Eesti NSV Kunstnike Liidu organiseerimiskomitee sekretär, aastatel 1942–1943 esimees.

1942

Eesti Riiklike Kunstiansamblite peakunstnik Kuibõševis hiljem Jaroslavlis.

1943

Pälvis Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse. Osales Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva näituse organiseerimisel Moskvas (koos Hans Kruusi ja mitmete teistega).

1943–1944

ENSV Kunstnike Liidu juhatuse esimees.

1944–1948

Osales aktiivselt Tarbekunsti Keskuse rajamisel, mis pani aluse Kunstifondi kombinaadile ARS.

1945–1949

Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor.

1946

Adamson-Ericust sai professor.

1947

Nõukogude Eesti preemia laureaat.

1949

25. ja 26. aprillil toimus nn kunstnike nõupidamine. Adamson-Ericu pikale (23 lk.), enesekriitikat sisaldavale ning oma loomingulist tegevust analüüsivale ettekandele järgnes rohkelt kommunistliku partei liikmete sõnavõtte (Kaarel Ird, Priidu Aavik, Lilli Promet jt). Koosoleku resolutsiooniga mõisteti Adamson-Ericu tegevus hukka ja süüdistati teda formalismis.

12.09.1949

Määrati Eesti NSV Kunstide Valitsuse käskkirjaga nr 236 komisjon Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi juhtimise ja asjaajamise üleandmiseks prof Adamson-Ericult dots F. Lehele. Komisjoni liikmed olid E. Kuusik, I. Leesment, V. Haas, P. Luhtein, B. Lukats, E. Vaino, A. Margevitš, J. Liigman. Üleandmise lõpptähtajaks oli määratud 20.09.1949.

1950

EK(b)P VIII pleenum, Adamson-Eric kustutati Eesti NSV Kunstnike Liidu ja partei nimestikust.

1951–1953

Töötas jalatsikombinaadis Kommunaar lihttöölisena.

1953–1968

Professor Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis, alguses kompositsiooni alal, hiljem nahkehistöö kateedris.

1955

Raskekujuline infarkt, sellele järgnenud insult tõi kaasa keha parema poole halvatuse.

1955–1958

Pideva treenimisega ja suure tahtejõuga õnnestus kunstnikul uuesti tasapisi alustada maalimist, seekord vasaku käega. Suved veedeti enamasti Lohusalus, kus oli soodus keskkond taastusraviks ja loominguliseks tööks.

1962

Isikunäitus Tallinna Kunstihoones (augustis) ja Moskvas (septembris). Eksponeeritud oli üle 900 teose, ilmus kataloog (eessõna Leo Soonpää, koostaja Vilma Reinholm).

1967

Isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis (november-detsember), eksponeeriti üle 500 teose. Ilmus kataloog (eessõna Maire Toom).

1968

Mahukas isikunäitus Kaunases.

Adamson-Eric suri Tallinnas 2. detsembril infarkti tagajärjel, ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.